Jõgever, Jaan

Jaan Jõgever

Jaan Jõgever (27. VI 1860 Hindu küla, Maasi vald, Saaremaa – 6. XI 1924 Tartu), keeleteadlane. Lõpetas 1887 slaavi filoloogia alal Tartu ülikooli, töötas 1884–89 Treffneri gümnaasiumis vene ja 1903–20 eesti keele õpetajana, oli 1889–92 Tallinna ja Rakvere ringkonna rahvakoolide inspektor, 1892–1903 Tartus tsensor, 1909–18 Tartu ülikooli eesti keele lektor ja 1919–24 eesti keele professor (esimene sel alal). Toimetas 1886–90 ajakirja Oma Maa, asutas 1906 ajakirja Eesti Kirjandus ja osales 1907 Eesti Kirjanduse Seltsi rajamises. Avaldanud keeleajaloolisi uurimusi („Eesti keele häälikute ajalugu”, „Eesti keele grammatika”, 1919–20), õpikuid („Eesti keele õpetus koolidele ja iseõppijatele”, 1904) ning artikleid eesti kirjasõna vanemate mälestiste, eesti keele muutkondade ja oma kodumurraku (Saaremaa Jaani kihelkonna) kohta. Uurinud ka rahvajutte („Eesti muinasjutud. Vaimud”, 1915). Andis välja Johann Wolfgang Boecleri ja Johann Forseliuse „Lihtsate eestlaste ebausu kombed, wiisid ja harjumused” eestikeelse tõlke (1914).

Töid

• J. Jõgeveri kirjatööd I. Laulud (1898)
• Ärkamisel: Jutt Eesti rahwa lähemast minewikust (1884, raamatuna 1899)
• Õnneotsijad ehk Rahutumad waimud (1902, pseudonüüm J. Saar)  

Kirjandus

• M. Eisen. Jaan Jõgever. – Eesti Kirjandus 1924, 11