Tagasi ETBL-i avalehele

hülgepaat

hülgepaat, ka hülgejulla, harilikult klinkerplangutusega, kõrge parda ja laia põhjaga kerge paat, mida kasutati hülgejahil; mahutas 4–8 hülgekütti (lisaks jahivarustus, toiduvaru ja küttepuud). Toiduvalmistamiseks ja joogivee sulatamiseks jääst oli paadis kiviplaat lõkketule tegemiseks. Ööbimisel kaeti paat purjega kaitseks tuule ja sademete eest. Paati sai kasutada ka kelguna – selleks kinnitati kiilu alla puutald (20. sajandi algusest raudtald). Eesti põhjarannikul ka soomepärane kaarjas ülespoole tõusev jämedast palgist lohistusjalas (troud), mille sees oli pikilõhe paadi kiilu jaoks. Sellist paatkelku veeti kalda lähedal hobustega, ulgujääl inimjõul. Kihnu ja Ruhnu hülgeküttidel oli see suurpaat kasutusel püügibaasina ja sellega kaasas 1–2 3,5 m pikkust väikepaati, millega tehti retki suurpaadi ümbruses. Nendel oli 2 kiilu (umbes 20 cm teineteisest), mille peale löödi jalased. 1920–30. aastail hakati hülgepüügil kasutama kajutiga mootorpaate, jääl liikumiseks erikonstruktsiooniga kelke.

Ruhnu hülgepaat altvaates, näha rautatud jalased, millel lükati paati edasi jääl.

MerLe, 1996; muudetud 2013