heeringas

heeringas, atlandi heeringas (Clupea harengus; ingl Atlantic herring, vn атлантическая сельдь), Atlandi ookeani põhjaosas ja sellega piirnevais meredes jahedas vees elav luukala heeringlaste sugukonnast. Elab hiigelparvedes, hoidudes toitumise ajal öösel ülemistesse veekihtidesse; sööb zooplanktonit, eriti vähikesi. Päeval viibib sügavamal. Pikkus kuni 40 cm, selg rohekassinine, küljed hõbedased. Heeringapopulatsioonid erinevad rände, kudemisaja ja -koha, viljakuse, selgroolülide arvu ja muu poolest. Heerigad koevad merepõhjale või veetaimedele; kevadel kudevad vormid lähenevad rannikule, sügisel kudevad koonduvad madalaile. Marjateri on, sõltuvalt asurkonnast, 20 000–80 000. Noorjärgud elavad rannavööndis. Läänemeres elutsev räim on tema kääbusvorm. Heeringas on tähtis töönduskala, kuid tema arvukuses on olnud suuri tõuse ja langusi, eriti madal oli see 1970.–80. aastail. Teda püütakse traal- ja seinnootadega ning triivvõrkudega (vaata kalapüügivahendid). Heeringat tarvitatakse soolatult, suitsutatult, konservitult ja marineeritult; tema liha sisaldab kuni 22% rasva, eriti suured ja rasvased on islandi heeringad. Hansakaubanduse ajal oli heeringas tähtsaimaid kaupu, kusjuures Läänemeres peeti heeringateks neid isendeid, kes olid levinud Danzigi–Kalmari mõttelisest joonest lõunas, põhjapoolsemaid isendeid peeti räimeiks. Jäämere idapiirkondades ja Vaikse ookeani põhjaosas levinud kuni 50 cm pikkune lähedane sugulasliik idaheeringas (Clupea pallasi) on selle piirkonna väga oluline püügikala.

Vaata ka seotud artikleid

• heeringlased
• heeringalised
• kiiruimsed
• luukalad
• räim

Kirjandus

• V. Abakumov, A. Andrijašev, V. Barsukov jt. Loomade elu, 4. Kalad. Tallinn, 1979
•  P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006

Välislingid

• Heeringas veebisaidil FishBase.org (inglise keeles)
• Heeringas maailma punases raamatus (inglise keeles)
• Heeringas veebisaidil FAO Fisheries and Aquaculture Department (inglise keeles)