Eichwald, Eduard

Eduard Johann Karl Eduard Eichwald [aihvalt] (15. VII 1795 Miitavi (Jelgava) – 16. XI 1876 Peterburi), baltisaksa geoloog, paleontoloog, zooloog ja arst, dr. med. (1819, Vilnius), dr. phil. (1846, Breslau), Saksa Looduseuurijate Akadeemia (Leopoldina) liige (1822), Peterburi Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliige (1826). Eraõpetaja poeg. Õppis 1814–17 Berliini ülikoolis meditsiini ja loodusteadusi. Töötas aastast 1819 Kuramaal arstina. Oli 1821–23 Tartu ülikoolis zooloogia eradotsent, 1823–26 Kaasani ülikooli, 1827–38 Vilniuse ülikooli ja 1838–55 Peterburi Kirurgilise Meditsiini Akadeemia ja mäeinstituudi professor, 1856–76 Vene Geograafiaseltsi etnograafiamuuseumi juhataja.

Uurimusi paleontoloogia, stratigraafia, kvaternaarigeoloogia, mineraloogia, meditsiini ja botaanika alalt. Umbes 30 tööd käsitlevad Eesti aluspõhja geoloogilist ehitust ja kivistisi; mitme tänapäevase kihistu määratlemisel on aluseks olnud Eichwaldi kirjeldused. Uurinud ka Kaali meteoriidikraatreid. Ta rakendas Baltimaades esimesena mandrijäätumise teooriat ja oli Venemaal esimene paleontoloogia ja regionaalse ornitoloogia kursust (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa lindudest) lugenud õppejõud. Üle 100 teadustrükise.

Töid

• Ueber das silurische Schichtensystem in Esthland (1840)
• Die Urwelt Russlands (4 osa, 1840–48)
• Lethaea Rossica, ou Paléontologie de la Russie (4 köidet, lisaks atlased, 1953–68)

Kirjandus

• Eesti biograafiline leksikon. Täiendusköide. Tartu, Tallinn, 1940
• A. Rõõmusoks. Eesti kambrosiluri stratigraafia algus. – Eesti Loodus 1978, 19
• L. Põlma. E. Eichwald ja Osmussaar. – Eesti Loodus 1984, 2
• H. Viiding. Kaali meteoriidikraatrite geoloogilisest uurimisest. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist IX. Tallinn, 1993
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide. Tallinn, 2000