eesti suur valge siga
eesti suur valge siga (tõutähis Y), vananenud nimetus eesti jorkširi siga. Eestis alustati suure valge sea sihipärast aretust 1923. aastal. Tõug on saadud kohalikke sigu peamiselt inglise, hiljem ka rootsi suure valge seaga ristates (vältav ristamine). Eestisse toodi neid tõusigu palju 20. sajandi alguses. II maailmasõja järgsetel aastatel toodi tõu parandamiseks suurt valget tõugu sigu Eestisse mitmest kohast NSV Liidust, hiljem ka Suurbritanniast, Rootsist ja Soomest. Viimastel aastatel on tõugu parandatud Suurbritanniast, Rootsist, Norrast ja Soomest sissetoodud aretusmaterjaliga (tõusead, sperma).
Eesti suur valge siga on peekoni tüüpi, tugeva kehaehitusega, varavalmiv ja heade lihaomadustega. Värvus valge, pea kerge, koon keskmise pikkusega, põsed lihaserikkad, kõrvad lühikesed, ettepoole püstised. Turi on sirge, selg ja lanne pikad ning sirged. Rind on mõõdukalt lai, arenenud rahuldavalt. Jalad on tugeva luustikuga ja korrapärase asetusega. Udar ja nisad on hästi arenenud. Emised on viljakad ja piimakad, hea emainstinktiga. Suurelt valgelt sealt saadakse pikk, ühtlase õhukese pekiga rümp. Tõugu kasutatakse emaliinis: tõu paremikku puhasaretuses ja esimese põlvkonna ristandemiste saamiseks. Eesti suur valge siga on olnud aastakümneid Eesti arvukaim, kuid viimaste aastate ristandsigade arvu suurenemine on tema osatähtsust vähendanud. 2007. aasta jõudluskontrollialustes seakarjades oli eesti suuri valgeid sigu 17%. Emise pesakonnalt saadi keskmiselt 10,3 elusat põrsast, aastaemise kohta 21,2 põrsast. Keskmised karjatesti näitajad olid järgmised: seljapeki paksus 11,0 mm, lihassilma läbimõõt 61,9 mm, ööpäevane massi-iive 535 g. Eesti suure valge sea tõuaretusega on tegelnud Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Tõulava, Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Aretusühing ja Aretusühistu, 1998. aastast kooskõlastab aretustööd Eesti Tõusigade Aretusühistu.
Loe täiendavalt artiklit Eesti seakasvatus.
Välislingid
EME 2, 2009 (H-E. Roosve); muudetud 2011
