Eesti asustuslugu esiajal
Varbola linnuse väravakäik
Eesti ala inimasustus algas pärast mandrijää taandumist ning metsakoriluseks, kalastamiseks ja jahipidamiseks sobivate olude kujunedes. Inimese vanima eluaseme jäljed pärinevad Eesti alal kiviajast – VIII aastatuhandest eKr. Pole välistatud, et asustamine (võimalik, et isegi taasasustamine) algas mõni tuhat aastat varem. Varaseimad kindlaimad asulate laadi jäljed ulatuvad III–II aastatuhandesse eKr, millal Narva jõe ääres võisid arheoloogiliste leidude põhjal olla nii suve- kui ka talveelamud. Uued jooned tekkisid asulaehitusse II–I aastatuhandel eKr seoses sellega, et arenes karja- ja viljakasvatus ning et kivikirve asemele tulid vask-, pronks- ja hiljem raudtööriistad. Püstkodade ja mätaskatusega ümaronnide järel hakati ehitama püstpalkseintega ja katusega hooneid. I aastatuhande keskel eKr hakkasid paremate elupaikade kaitseks tekkima kindlustatud asulad, enamasti kujutasid need endast mäenõlvade jätkuks kuhjatud muldvallidele püstitatud palktarade varju ehitatud elamuid. I aastatuhande I poolel sai Eesti alal majanduse põhialaks maaviljelus, olulise osa territooriumist hõlmas asulastik, olles suhteliselt tihe viljarikastes piirkondades. Paljud nüüdses Kesk-Eestis asuvad külad said alguse just sel ajal. Kujunesid alaliselt asustatud piirkonnad, hilisemate muinaskihelkondade alged.
I aastatuhande keskel hakati rajama ülikutele turvalisi linnuseid (parimini uuritud on näiteks 1000 m2 suurune Rõuge). Peale väikeste ülikulinnuste olid olemas ka kõrgete ringvallide ja paljude ehitistega suuremad linnused, nagu Varbola Jaanilinn, Muhu, Valjala jmt. Kokku oli 13. sajandi algul Eesti alal üle saja erineva suuruse, ehituslaadi ja vanusega linnust, hinnanguliselt elas tollal Eestis 150 000–180 000 inimest. Asulate arv võis ulatuda mõne tuhandeni. Suurem osa territooriumist oli asustatud, asustamata alasid võis olla Soomaal, Alutagusel jm.
Vaata ka seotud artiklit
EE 11, 2002 (A. Saar); muudetud 2011
