aramea keel, semi keelte läänerühma keel. Vanimad mälestised 8. sajandist eKr. Vana-aramea keelt tuntakse piiblist ning Süüria kristlaste ja manilaste kirjandusest, oli 7.–4. sajandil eKr üldkasutatav kogu Ees-Aasias. Kristluse sünni ajal ajal oli see Palestiinas üldlevinud kõnekeel. Uus-aramea keele hääbuvat läänemurret kõneldakse Süüria ja Liibanoni piiril asuvas Antiliibanoni mäestikus (Ma'loula, Bakh`a ja Jubb`adin), idamurret Iraagis, Türgis, Iraanis (peamiselt Urmia järve lähistel) ja Taga-Kaukaasias.

Vaata ka seotud artikleid

• aramealased
• semi keeled

EE 1, 1985; VE, 2006