Andresen, Nigol

Nigol Andresen (Nikolai, pseudonüümid Ormi Arp, Fabius, Tiit Reimari; 2. X 1899 Haljala vald – 24. II 1985 Tartu), kirjandus- ja teatrikriitik, kirjandusteadlane, pedagoog, tõlkija ning ühiskonnategelane. Kirjanike Liidu liige (1943) ja Eesti NSV Teatriühingu liige (1957).

Vanemad talunikud. Lõpetas 1918 Rakvere Õpetajate Seminari, 1948 ekstemina eesti kirjanduse erialal Tartu Riikliku Ülikooli, 1947 ka Moskvas Kõrgema Parteikooli. Töötas 1918–48 Rakveres ja Tallinnas õpetajana, näiteks 1920–22 Tallinnas Poeglaste Kommerts- ja Kaubanduskoolis, 1923–28 Jakob Westholmi gümnaasiumis. Oli 1920–24 Hommikteatri, 1924–25 Draamastuudio Teatri ja 1926 Tallinna Töölisteatri dramaturg, 1921–33 ühtlasi Draamastuudio teatrikooli eesti keele ja näitekirjanduse õpetaja. Toimetas ajakirju Rünnak (1928–33) ja Sotsialistlik Võitlus (1932–34). Oli 1940 Johannes Varese valitsuse välisminister, 1940–46 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe I asetäitja, 1940–44 ühtlasi hariduse rahvakomissar, 1946–49 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja, ühtlasi Eesti Riikliku Teatriinstituudi teatriajaloo õppejõud, 1940–46 NSVL Ülemnõukogu ja 1940–49 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, 1950–55 represseeritud, seejärel vabakutseline literaat.

Astus kirjandusellu 1919. Tegi kaastööd ajakirjale Odamees. Avaldas luulekogu „Gloobus” (1927, pseudonüüm Ormi Arp). Teatrikriitikuna alustas 1922, tegutses 1923–24 Päevalehe ja 1925–27 Postimehe (Tallinnas) juures. Avaldas aastani 1982 mitmes väljaandes ligi 200 teatrialast artiklit. Tõlkis ilukirjandust, sealhulgas näidendeid (Alfred Brusti „Igavene inimene”, 1923) ja poliitilist kirjandust (Karl Marxi „Kommunistliku partei manifest”, 1929 ja „Kapital”, 1936; K. Marxi ja Friedrich Engelsi „Valitud teosed” I–III. 1937–38). Uuris Gustav Suitsu, Friedebert Tuglase jt  nooreestlaste loomingut.

Juhan Smuuli preemia 1980 ja 1984. 1988 avati Vanamõisas mälestuskivi.

Raamatuid

Hommikteatri juht Aggio Bachmann ja dramaturg Nigol Andresen.

  • August Bachmann ja Hommikteater. Tallinn, 1966 
  • Eesti NSV teeneline kunstitegelane Leo Kalmet: ülevaade teatritegevusest. Tallinn, 1966
  • Friedebert Tuglas. Tallinn, 1968
  • Hilda Gleser. Tallinn, 1971
  • Inimesi ja raamatuid. Tallinn, 1973
  • Paul Kuusberg. Tallinn, 1976
  • Terendusi. Uurimusi ja artikleid. Tallinn, 1979
  • Hommikust keskööni. Valik teatriartikleid. Tallinn, 1982
  • Suits ja tuli. Uurimusi ja artikleid. Tallinn, 1983

Kirjandus

  • Nigol Andresen. Bibliograafia 1919–1979. Koostaja V. Kabur. Tallinn, 1979
  • M. Kalda. N. Andreseni tulek kriitikasse. – Looming 1969, 10
  • P. Lias. Nigol Andresen ja meie aja kirjanduslik mõte. – Looming 1979, 10
  • Vastab Nigol Andresen. Intervjueerinud M. Valter. – Teater. Muusika. Kino 1983, 7
  • P. Olesk. Gustav Suitsu uurimise teel. Nigol Andresen 85. – Looming 1984, 10
  • Vastab kuus meest. Vahendanud R. Neimar. – Teater. Muusika. Kino 1994, 1
  • P. Noorhani. Nigol Andreseni ja Otto A. Webermanni kirjavahetusest. – Keel ja Kirjandus 1996, 1
  • L. Tormis. Teatriuuendusest teatriuuenduseni, tulevikutungi kannustusel. Nigol Andresen 100 (1899 – 1985). – Teatrielu ´99
  • Nigol Andresen – Bernard Kangro. Valik kirju. Kommenteerinud P. Noorhani. – Tuna 1999, 4
  • L. Andresen. Nigol Andresen 100. – Haridus 1999, 5
  • A. Tamm. "Aga see oli üks mees". – Looming 2001, 4; Aga see oli üks mees. Tallinn, 2003
  • S. Olesk. Kaks vaimukaaslast eri aegadest. Valik Ain Kaalepi ja Nigol Andreseni kirjavahetusest aastatel 1965–1975.  – Tuna 2007, 4 ja Tuna 2008, 1
  • J. Valge. Punasest stalinistiks. Nigol Andreseni noorusaastad. – Looming 2011, 10 

Välislinke

EE 14, 2000; ETBL, 2000 (K. Haan); täiendatud 2017