Akali, neoliitikumi ja varase metalliaja (IV–I aastatuhat eKr) asulakoht Emajõe suudmealal Kalli (Akali) jõe kaldal lameda liivakühmu nõlval. Peipsi veetaseme tõusule vastavalt on nõlva alaosale tekkinud turvas ja asula on järk-järgult nihkunud kõrgemale (nüüd mattunud). Kaevamisel (1938–39 Richard Indreko, 1949–52 ja 1966 Lembit Jaanits) on leitud Narva, kamm-, nöör-, tekstiil-, riipe- ja siledapinnalist keraamikat, kivi-, luu- ja sarvesemeid, merevaikehteid ning loomaluid. 1977–78 uuriti (Tanel Moora) asulakoha ümbruse loodusolude kujunemist.

Kirjandus

• Л. Янитс. Поселения эпохи неолита и раннего металла в приустье р. Эмайыги. Таллин, 1959
• T. Moora, M. Ilomets, L. Jaanits. Muistsetest loodusoludest Akali kiviaja asulakoha lähiümbruses. – Loodusteaduslikke meetodeid Eesti arheoloogias. Tallinn, 1988

Välislink

• Akali asulakoht Kultuurimälestiste riikliku registri andmebaasis

EE 12, 2003