äike

Elektrilaengu jaotumine äikesepilves. Pilve alaosas olev negatiivne aleng indutseerib maapinnas positiivse laengu. Pilve osade ja pilve ning maapinna vahel toimuvat sädelahendust nimetatakse välguks

äike, pikne, kõu, atmosfaärinähtus, mis avaldub rünksajupilvedes või -pilvede ja maapinna vahel toimuvate sädelahendustena (välk) ja nendega kaasneva müristamisena. Äike ei kesta harilikult üle kahe tunni. Äikese ajal sajab harilikult hoogvihma või rahet, harvemini paduvihma või lund ning puhub tugev puhanguline tuul, mõnikord tekib ka trombe.

Kohalik ehk õhumassisisene äike tekib aluspinna soojenemisest põhjustatud konvektsioonivoolude tekitatud pilvedes harilikult mõni tund pärast keskpäeva, mere kohal ka öösel ja hommikul. Frondiäike kujuneb atmosfäärifrondi pilvedes ja võib puhkeda mis tahes ajal ööpäeva jooksul olenevalt frondi saabumise ajast.

Äikespäevad on maakeral jaotunud ebaühtlaselt, nende arv kahaneb ekvaatorilt pooluste suunas, kuid äikest võib olla ka talvel ja Arktikas. Keskmistel laiustel on aastas 10–15, ekvaatori piirkonnas maismaal 80–160 äikesepäeva. Kõige äikeserohkem on Jaava saar (aastas üle 300 äikesepäeva). Eestis on aastas 10–20 äikesepäeva, sisemaal ja Peipsi ääres rohkem kui saartel ja mererannikul. Kesk-Euroopas võib tugeva äikese ajal olla kuni 800 välku tunnis. Üheaegselt on Maal harilikult 1500–1800 äikest.

Tüüpiline äikesekolde (a) areng kaare- (b, c) ja komakujuliseks (d) radaripildil. Pilve teekonna telge ühendav joon märgib võimalike äikesepilve tagalas esinevate järskude tugevate tormi-iilide (pagituulte) piirkonda. Trombi tekkimise tõenäosus on suurem kaare- või komakujulises tsüklonaalse pöörise piirkonnas (T), kuid tromb võib tekkida ka antitsüklonaalse pöörise piirkonnas (A).

  

Eesti aasta keskmine äikesepäevade arv 1992–2006