välk
Pilve alaosas olev negatiivne laeng indutseerib maapinnas positiivse laengu. Pilve osade ja pilve ning maapinna vahel toimuvat sädelahendust nimetatakse välguks
välk, võimas looduslik sädelahendus atmosfääris. Harilikult tekib välk – joonvälk – äikesepilvede, pilve osade või pilve ja maapinna vahel. Joonvälgu pikkus on keskmiselt 2–3 km, harvemini kuni 50 km (pilvesisese välgu pikkus võib küündida 150 km-ni). Välk tekib siis, kui elektrivälja tugevus on 25–50 kV/m (potentsiaalivahe välgu teel võib ulatuda miljonite voltideni); voolutugevus välgukanalis on keskmiselt 20 kA (mõnikord 500 kA ja rohkem). Välgu levimiskiirus on 105–107 m/s, värvus harilikult roosakasviolett või sinakas. Et välgu korral suureneb voolutugevus järsult, tõusevad temperatuur ja rõhk lahenduskanalis hüppeliselt, põhjustades lööklaine ja sellega kaasneva iseloomuliku heli (müristamise). Välgu teket ja levi seletab tänapäeval nn striimeriteooria (striimer). Maapinnal võib välk tekitada tulekahju ja suuri purustusi ning hukata inimesi (Eestis sureb välgulöögi tagajärjel 4–5 inimest aastas). Välgu elektrilise olemuse tõestas katseliselt 1749 Benjamin Franklin.
Mõnikord tekib korraga mitu enam-vähem rööbitist vähehargnevat joonvälku ning välk on nähtav lindina (lintvälk). Eristatakse ka pälku ehk põuavälku (kauge välk, millega kaasnevat müristamist ei ole kuulda), kett- ehk kee- ning keravälku. Keravälk on helendav, harilikult kerakujuline moodustis, mille läbimõõt on 10–20 cm, eluiga mõni kuni mõnikümmend sekundit ja erienergia 106–107 J/g. Ta liigub suhteliselt aeglaselt, hüplevalt, sisiseva heli saatel ja kaob kas märkamatult või tugeva plahvatusega. Eluruumidesse võib keravälk siseneda avatud akna, elektri- või telefonijuhtmete kaudu. Äikesepilvedes on keravälku täheldatud kuni 100 korda sagedamini kui maapinna lähedal. Kee- ehk kettvälku (koosneb väikestest tulekeradest ja meenutab pärlikeed) on nähtud väga harva ja oletatakse, et see on joonvälgust keravälgule ülemineku vorm. Keravälku peetakse plasmanähtuseks, aga senini puudub teooria, mis seletaks rahuldavalt selle laadi ja tekkepõhjusi.
Loe täiendavalt artikleid
EE 10, 1998; VE, 2006
