Välisministeerium, Eesti Vabariigi valitsusasutus, mis korraldab riigi välissuhtlust. Välisministeeriumi juhib välisminister, kes on valitsuse liige. Välisministeeriumi aparaati juhib kantsler, kelle alluvuses on 5 asekantslerit ning riikliku protokolli, avaliku diplomaatia, diplomaatilise julgeoleku ja siseauditi osakond. Asekantsleritele alluvad 3 poliitikaosakonda, poliitika planeerimise osakond, välismajanduse ja arengukoostöö osakond, Euroopa Liidu oskond, juriidiline osakond, konsulaarosakond, rahandusosakond, haldusosakond, infotehnoloogia osakond, personaliosakond ja sekretariaat. Osakondade koosseisu kuuluvad bürood; poliitika- ja välismajanduse oskondades on bürood moodustatud regionaalsuse ja funktsionaalsuse põhimõttest lähtudes, väiksemates osakondades olenevalt töövaldkonnast. Nt 1. poliitikaosakonnas (julgeolekupoliitika ja rahvusvahelised organisatsioonid) on julgeolekupoliitika büroo, rahvusvaheliste organisatsioonide büroo ning relvastus- ja strateegilise kauba kontrolli büroo. 2. poliitikaosakonna 3 bürood tegelevad Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika, Põhja-Euroopa ja Balti riikidega ning Kesk-Euroopa ja Balkani riikidega. 3. poliitikaosakonna 4 bürood tegelevad Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia riikidega, Venemaaga ning Aasia, Aafrika, Ladina-Ameerika, Austraalia ja Uus-Meremaa riikidega. Välisministeeriumi struktuuri kuuluvad ka Eesti Vabariigi välisesindused (neid oli 2011. aastal 63 riigis ja 12 rahvusvahelise organisatsiooni juures, neis töötas 118 diplomaati), mida juhivad erakorralised ja täievolilised suursaadikud või asjurid, peakonsulaate juhivad peakonsulid. Töö sisulistes küsimustes alluvad välisesindused Välisministeeriumi vastavatele osakondadele või büroodele. Välisministeeriumi tööd reguleerivad välisteenistuse seadus (hakkas kehtima 1. I 2007), avaliku teenistuse seadus ja Vabariigi Valitsuse seadus. Rahvusvahelisel tasandil on töökorralduse aluseks rahvusvahelised lepingud ja konventsioonid, millega Eesti on ühinenud.

Välisteenistuse ajalugu

Eesti välisteenistuse ajalugu sai alguse 7. IX 1917, kui Maanõukogu otsustas luua välisesinduse. Seda hakkas juhtima Jaan Tõnisson, kes koos Ferdinand Kulli, Mihkel Martna, Karl Menningu, Ants Piibu, Kaarel Robert Pusta ja Eduard Virgoga tegutses Lääne-Euroopas; Johan Laidoner ja Julius Seljamaa tegutsesid Petrogradis. 1918 asutati Stockholmis Eesti Informatsioonibüroo (juht Gustav Suits). Ajutise Valitsuse moodustamisega loodi välisministri ametikoht, 1919 hakati kujundama Välisministeeriumi aparaati. Iseseisvusaja jooksul oli 10–11 alalist välissaatkonda, välisesindusi oli kuni 24, konsulaaresindusi (peamiselt aukonsuleid) oli kuni 160. Pärast Eesti okupeerimist enamik saatkondi suleti, varad anti üle NSV Liidu võimudele, tegevust jätkasid saatkond Londonis ja peakonsulaat New Yorgis, viimane aitas Eesti okupeerimise teemat hoida aktuaalsena rahvusvahelise avalikkuse teadvuses.

12. IV 1990 kinnitati Välisministeeriumi põhimäärus, välisministriks sai Lennart Meri. 1991, pärast otsust taastada Eesti iseseisvus, pöördus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu maailma riikide poole üleskutsega taastada Eestiga diplomaatilised suhted. Paljud riigid vastasid sellele kutsele kiiresti. Hakati taaslooma Eesti välisteenistust ja arendama välisesinduste võrku. Välisministeerium on Eesti valitsuse ainus haru, mis on töötanud vaheajata alates aastast 1918.

Loe pikemalt välisteenistusest

Välislingid

Välisministeeriumi koduleht

EE 12, 2003; muudetud 2011