Väike-Maarja kihelkond
Väike-Maarja kihelkond hõlmas Virumaal nüüdse Väike-Maarja valla põhiosa (v.a Koeru piiresse kuulunud Aavere ja Pikevere ümbrus ning Simunast Pudiviru piirkond) ja Tamsalu valla idaosa (Assamalla, Porkuni). 13. sajandil kuulus Väike-Maarja ala Lemmu (Lemmun, Laemund) muinaskihelkonda. Agelinde (arvatavalt Punamäe) linnust on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas. Algul Simuna kirikukihelkonda kuulunud Väike-Maarja kihelkonna ala eraldus iseseisva kihelkonnana arvatavasti 14. või 15. sajandil (pärast 1346. aastat), sellega liideti ka varem Järvamaasse kuulunud alasid. Kiltsi ja Vao vasallilinnus pärinevad 14. sajandi lõpust. Väike-Maarja alal asus Vene-Liivimaa sõjani Tallinna piiskopi valdusi, nende keskus oli arvatavalt 1479 ehitatud Porkuni linnus. Talude päriseksostmine algas 1862 ja hoogustus 1880.–90. aastail. Elavalt võeti osa rahvuslikust liikumisest (1870.–80. aastail). Oluline hariduskeskus oli Väike-Maarja kihelkonnakool, selle juhataja oli 1893–1907 kirjanik Jakob Tamm. Tema ning Jakob Liiv, Kaarel Krimm ja Peeter Jakobson kuulusid nn Väike-Maarja parnassi tuumikusse. 1870. aastail loodi laulukoor, 1880 asutati raamatukogu, 1896 puhkpilliorkester ja põllumeeste selts. 1924 toodi Porkunisse kurttummade kool (asutatud 1866 Vändras).
 Väike-Maarja kirik |  Porkuni linnuse väravatornis on paemuuseum |  1925 avati Porkuni mõisas Riigi Kurttummade Kool (praegu on mõisahäärberis Porkuni Kooli õpilaskodu) |
EE 12, 2003; muudetud 2011
