voolulise mitmekesistumise aeg Eesti kirjanduses (1905–1918)

Ajakiri „Noor-Eesti”

Pärast 1905.–07. aasta revolutsiooni mahasurumist muutus tsaarivõim impeeriumi ääremaade rahvaste kultuuri arendamise suhtes sallivamaks. Seda kasutati ka Eesti kirjanduselu edendamiseks. 1906 hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus ja 1907 asutati Eesti Kirjanduse Selts, mille tegevus osutus tunduvalt edukamaks kui 1893 suletud Eesti Kirjameeste Seltsil. Osalt revolutsiooniaegse ühiskonna sisemiste vastuolude, osalt kirjanduse enese uude arengujärku jõudmise tõttu algas kirjanduse diferentseerumine. Kiiresti tõusis esile uutele esteetilistele põhimõtetele toetuvaid suundi ja voole. Peamiselt Vene eeskujude najal tekkis revolutsiooni tõusujärgus vasakpoolne tööliskirjandus, mille eesmärgiks oli teha revolutsioonilist propagandat. Revolutsioonilise kirjanduse peamine väljaandja oli Juhan Lilienbach ja silmapaistvaim poeet Hans Pöögelmann.

„Noor-Eesti” III album

Revolutsioonieelsel ühiskondliku mõtte elavnemise ajal alustas tegevust rühmitis Noor-Eesti, mille tuumikusse kuulusid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Villem Ridala, Bernhard Linde, Johannes Aavik jt. Nooreestlaste eesmärk oli kirjanduse tausta avardamine, eelkõige virgutavate mõjutuste saamine Prantsuse ja Skandinaavia kirjandusest, ning kirjandusliku kultuuri süvendamine. Anti välja viis koguteost „Noor-Eesti” (1905–15), samanimelist ajakirja (1910–11) ja ajakirja Vaba Sõna (1914–16). Nooreestlased vastandasid end kriitilisele realismile, kujunedes oma loomingus uusromantiliste voolude impressionismi ja sümbolismi pooldajateks.

Noor-Eesti esteetiliste põhimõtete ümber tekkis terav kirjanduslik võitlus. Rühmitise sihtmärkide seadja oli G. Suits, kes tõusis ajajärgu silmapaistvaimaks luuletajaks, kajastades ajastu iseloomulikke pürgimusi ja meeleolusid (kogud „Elu tuli”, 1905; „Tuulemaa”, 1913). Oma kõrge vormikultuuriga oli ta Eestis 20. sajandi luulesuundade algataja. V. Ridala luulekogud esitasid peenekoelist looduslüürikat. Väljaspool Noor-Eestit viljeles sümbolistlikku luulesuunda Ernst Enno („Hallid laulud”, 1910), Marie Heiberg kirjutas ajastuga tihedalt seotud isikuluulet („Mure-lapse laulud”, 1906), Jaan Oksa luule väljendas ürginstinkte ja kaootilist mõttelaadi. Noor-Eesti prosaist F. Tuglas kirjutas impressionistlikus laadis, nüansseeritud hingeelukujutusega novelle ja iroonilise tagapõhjaga romaani „Felix Ormusson” (1915). I maailmasõja ajal jõudis ta koguga „Saatus” (1917) sümbolistlike müütnovellide loomiseni.

Gustav Suitsu „Elu tuli”

Oskar Lutsu „Kevade”

Noor-Eesti kultuurimissiooni tähtsaimad tulemused avalduvad eelkõige eesti lüürika uute väljenduslaadide loomises, novelližanri edendamises ja kriitika nõudlikkuse tõstmises, milles oli oluline osa F. Tuglasel ja G. Suitsul. Jõuliselt esile kerkinud uusromantiliste voolude kõrval jätkus realistide looming. Nende seas oli juhtiv E. Vilde, kes avaldas stiililt ja kompositsioonilt viimistletud „Jutustused” (1912) ja psühholoogilise romaani „Mäeküla piimamees” (1916). A. H. Tammsaare avaldas kolm üliõpilasnovelli, impressionistliku novelli „Varjundid” (1917) ning eetikaprobleemidele keskendunud pikema jutustuse „Kärbes” (1917). Mait Metsanurk alustas loomingulist teed külaelu realistliku kujutajana („Vahesaare Villem”, 1909; „Toho-Oja Anton”, 1916). Esikteosega „Kevade” (I–II, 1912–13) andis Oskar Luts klassikalise noorsooromaani, realistina tuli kirjandusse ka novellist Jaan Lintrop.

Kiiresti edenes näitekirjandus, teedrajavaks oli nii A. Kitzbergi looming („Tuulte pöörises”, 1906; „Libahunt”, 1912) kui ka E. Vilde näidendilooming („Tabamata ime”, 1912; „Pisuhänd”, 1913), menukad olid O. Lutsu lühinäidendid (sealhulgas „Kapsapää”, 1913). Maaelu kujutava näidendiga „Talulapsed” (1912) alustas loometeed Ella Murrik, kellest hiljem sai Soome näitekirjanik Hella Wuolijoki. Lavarepertuaari täiendasid Heino Anto ja Christian Rutoffi näidendid.

I maailmasõja puhkemine pidurdas kirjanduse arengut. Sõjameeleolud kajastusid peamiselt publitsistikas (A. H. Tammsaare, G. Suits, F. Tuglas jt). Uudisteoseid ilmus vähe, kuid kirjanike loominguline tegevus ei katkenud. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga vabanes kirjandus tsensuurist ja algas uus elavnemine. Uuesti aktiviseerus revolutsiooniline kirjandus; loominguteed alustas Eessaare Aadu (Jaan Anvelt, jutustus „Alasti”, 1917), kellest hiljem sai revolutsioonilise proosa silmapaistvaim esindaja. Maapaost pöördusid kodumaale tagasi E. Vilde ja F. Tuglas. 20. sajandi kaks esimest kümnendit olid Eesti kirjanduse arengus eriti olulised: sellel ajal kujunesid kõik ajajärgule iseloomulikud žanrid ja kirjandusvoolud. Kirjandus oli muutunud küpsuseni jõudnud kultuuri oluliseks koostisosaks.