a taliviki ja b suviviki võsu, õied ja kaunad

vikk, mitu liiki hiireherne perekonda kuuluvaid väärtuslikke söödataimi. Eestis kasvatatakse peamiselt suvivikki (Vicia sativa), vähem talivikki ehk põld-hiirehernest (V. villosa), harilikult segatises. Vikk on proteiinirikkam kui her­nes, sisaldab keskmiselt 30% proteiini, kuid toiteväär­tuselt ei ületa hernest. Veistele söötes on ühes kilos vikiseemnetes 9,5 MJ, sigadele söötes 12,56 MJ ja kanadele söötes 10,93 MJ metaboliseeruvat energiat. Kaltsiumi, fosfori ja kriitiliste aminohapete sisalduse poolest sarnaneb vikk hernega. Loomad ei söö vikki nii meelsasti kui hernest, sest vikk sisaldab vitsianiini, mis on mõru maitsega ja loomadele suures koguses isegi mürgine (seedeprotsessis vabaneb sinihape). Lehmale võib päevas anda 2–3 kg vikijahu, sigade jõusöödasegusse võib vikijahu lisada 10% segu koos­tisest. Suvivikki sobib kasvatada koos kaera jt teravilja­dega haljassöödaks või silo valmistamiseks. Eelistab raskemaid liivsavimuldi, mis ei ole väga happelised; soojuse ja valguse suhtes ei ole ta nõudlik. On olemas kaht tüüpi suviviki sorte, ühtesid kasvatatakse tera, teisi haljasmassi saamiseks.

Loe täiendavalt artiklit kaunvili.

VE, 2006; EME 2, 2009 (V. Sikk); muudetud 2011