veealune kanjon (ingl submarine canyon, vn подводный каньон), maailmamere põhjas olev suhteliselt pikk, kitsas ja sügav sälkorulaadne pinnavorm, mis sarnaneb jõekanjoniga (kanjon), selle ülaosas on enamasti lisakanjoneid. Enamik veealuseid kanjoneid algab mandrilavalt, jätkub mandrinõlval ja lõpeb mandrijalamil või selle lähedalt 2000–4000 m sügavusel lehvikutaolise uhtkuhikuga (raadius kuni 300–350 km), mõningad veealused kanjonid on suure jõe (näiteks Kongo, Gangese) oru veealuseks jätkuks. Enamik veealusei kanjoneid on tekkelt tektoonilised, kuid neid on kujundanud ka suspensioonivoolud, maalihked, jõeuuristus (maailmamere madalama taseme ajal) jms. Veealustes kanjonites on (aeg-ajalt) tugevaid hoovusi, nende kaudu liigub sügavamale suur osa mere põhja kuhjuvaid pudedaid setteid.

Veealuseks kanjoniks on nimetatud ka igasugust merepõhjas olevat sügavat järskude veerudega oru taolist pinnavormi (näiteks ookeanide keskmäestikes).

VE, 2006; EE 10, 1998; muudetud 2011