Tagasi ETBL-i avalehele

Sillanpää, Emil

Frans Emil Sillanpää (16. IX 1888 Hämeenkyrö, Turu-Pori lään – 3. VI 1964 Helsingi), soome kirjanik.

Õppis 1908–13 Helsingi ülikoolis loodusteadusi. Sillanpää novellid esindavad nüansirikast, inimese ja looduse vahekorda käsitlevat lüürilist proosat, hilisloomingus lisandus sellesse mõnusat huumorit. Romaanides avaldub valus ühiskonnakriitika külaolude käsitluses ning usk inimloomuse õilistumisse. Sillanpää loomingule on iseloomulik tegelaste sügav hingeelueritlus.

Nobeli preemia 1939.

Töid

romaanid

  • Elu ja päike (1916)
  • Vaga viletsus (1919, e k 1923)
  • Noorena uinunud (1931, e k Silja, 1935, Noorena uinunud 1975)
  • Mehe tee (1932, e k 1937)
  • Inimesed suveöös (1934, e k 1936, 21966)
  • Lõikuskuu (1941, e k 2016)
  • Inimelu võlu ja vaev (1945, e k 1975)

novellikogu

  • Armas isamaa (1919, e k 1940, sisaldab ka hilisemat lühiproosat)

jutustus

  • Hiltu ja Ragnar (1923, e k 1928) 

Kirjandus

  • A. Annist. F. E. Sillanpää ja tema bioloogiline eetika. [Tallinn? : s.n., 1939]
  • P. Rajala. 100 aastat Soome Nobeli-kirjaniku F. E. Sillanpää sünnist. – Looming 1988, nr 9, lk 1284–86 (samas lk 1219–22 Piret Saluri tõlkes Sillanpää lühijutt „Üks Tellervo-nimeline”)
  • H. Rebane. Frans Eemil Sillanpää ja Eesti. – Keel ja Kirjandus 1989, nr 3, lk 163–169; uustrükk raamatus: Uhke põhjamaine, 2003, lk 208–225
  • Ilmar Palli järelsõna raamatule „Lõikuskuu”

EE 8, 1995; muudetud 2016