Eesti tööteenistuslased juunis 1942 Põhja-Saksamaal Schleswig-Holsteinis, kus asusid Saksamaa peamised Riigi Tööteenistuse laagrid.

Saksa sõjaväe, Saksa tsiviilvalitsuse ja Eesti asutuste esindajad Kadrioru lossis Eesti väeüksuste kindralinspektori SS-Oberführer Johannes Soodla pidulikul ametisse seadmisel. Vasakult: okupeeritud idaalade laevastiku ülemjuhataja viitseadmiral Theodor Burchardi, kindralmajor Alfred Bisle, kindralkomissari sideohvitser tagala ülemjuhataja juures rittmeister Heribert von Parpart, kindralkomissariaadi propagandaosakonna ülem ooberstleitnant Bade, pressiameti juhataja Pärl, Harju maavanem Paul Männik, Tallinna esimene linnapea Artur Terras ja Tallinna piirkonnakomissar SS-Oberführer Karl Walter (10. X 1943).

Saksa sõjaväe eesti üksused. Eestlased osalesid 1941–45 Saksamaa poolel Teises maailmasõjas nii vabatahtlikena kui ka rahvusvahelise õiguse vastaselt sundvärvatute ja mobiliseeritutena. Vabatahtlike eesmärk oli võidelda Eesti okupeerinud NSV Liidu ja kommunistide vastu ning taastada Eesti iseseisvus. Juulis 1941, kui Saksa vägi oli jõudnud Eestisse, asuti looma Omakaitset. Metsavendadest moodustati Saksa Wehrmacht’i üksuste koosseisus pataljonid, kompaniid ja rühmad (kokku 1500 meest), mis osalesid Eesti Nõukogude okupatsioonist vabastamises. Juulis 1941 formeeriti Saksamaal ümberasunud eestlastest ja lätlastest Relva-SS-i (Waffen-SS) pataljon „Ostland”. Augustis 1941 hakati Saksa armee tagala julgestamiseks värbama eesti vabatahtlikke pataljonisuurustesse väeosadesse. Oktoobrist korraldasid üksuste formeerimist SS-i ja politsei juhid. 18. armee tagalaülema alluvuses moodustati 6 julgestusgruppi (Sicherungsgruppe või -Abteilung, nr 181–186; 1942. aasta sügisel reorganiseeriti need 3 idapataljoniks, nr 658–660) ja mitu suuskurkompaniid, välipolitsei alluvuses 6 kaitsepataljoni (Schutzmannschafts-Abteilung, 1942. aastast julgestuspataljonid), pioneeripataljon ja 7 Omakaitse vabatahtlikest koosnevat kaitsepataljoni (nr 29–42), Organisation Todt’i alluvuses pataljon (kaitsekomando) ja 2 kompaniid. Eestisse jäid tagavara- ja väljaõppeüksused. Pataljonid osalesid 1941–44 peamiselt Leningradi, Pihkva ja Novgorodi oblastis valveteenistuses, tagala julgestamises ning partisanidega võitlemises, kohati võtsid osa ka sõjategevusest (Volhovi ja Stalingradi rindel ning 1944 Eesti kaitsel). 1942. aasta märtsis oli väljaspool Eestit 16 pataljoni ja 4 üksikkompaniid (kokku 10 000 meest), Eestis 4 (tagavara)pataljoni (1500 meest). Eesti piirikaitsjaist moodustati 1942 3 kaitsepataljoni, Omakaitse kasarmeeritud üksustest detsembris 1942 7 vahikaitsepataljoni (nr 287–293). Aastast 1943 allusid kaitse- ja julgestuspataljonid Saksa korrapolitseile ning detsembris nimetati nad politseipataljonideks. Sügisest 1943 kuni 1944. aasta alguseni formeeriti veel 7 politseipataljoni (nr 286–293), mida rakendati Poolas, Valgevenes, Neveli rindel ja Eesti kaitsel. Osa neist liideti 1944 ajutiselt 1. ja 2. Eesti politseirügemendiks. Enamik pataljone likvideeriti 1944. aasta septembriks (osa arvati leegioni). Relva-SS-i koosseisus hakati oktoobris 1942 moodustama Eesti SS-leegioni üksusi (1944 20. Eesti SS-diviis). Punaarmee sissetungi ohus läbiviidud mobilisatsioon tõi 1944. aasta veebruaris kokku 32 000 meest. Moodustati rügement „Tallinn” („Reval”, rindel pataljonidena), 6 piirikaitserügementi ja tagavararügement. Piirikaitserügemendid, mis allusid algul 207. julgestusdiviisile ja juulist 300. eriotstarbelisele diviisile, osalesid 1944 Eesti piiride kaitsel ja Emajõel peetud lahingutes; nad purustati septembris. Suvel moodustas ka Omakaitse lahingupataljone ja -rügemente. 1944 värvati ja mobiliseeriti lennuväe abiteenistusse umbes 3000 noort, keda rakendati põhiliselt Eestis ja Lätis tegutsevates õhutõrjeüksustes, osa noori evakueeriti Saksamaale ja Taani. Saksamaale jõudis umbes 15 000 eesti sõjameest, kellest enamikku kasutati 20. SS-diviisi taasformeerimiseks.

1941. aasta sügisest kuni märtsini 1942 oli Saksa Balti mere laevastiku koosseisus vabatahtlikest formeeritud Eesti rannakaitserügement. Veebruaris 1942 hakati eesti lendureist formeerima merelennuväesalka (Sonderstaffel Buschmann), mis aprillis 1943 nimetati 127. mereõhuluuregrupiks ja allutati 1. õhulaevastikule. Selle alusel moodustati 1943. aasta novembris 11. öiste pommitajate grupp ja mere-õhuluure lennusalk 1/127. Eesti lennu- ja teenindavates üksustes oli rohkem kui 1000 meest ja 40–60 lennukit.

Saksa relvajõududesse ning abi- või tööteenistusse mobiliseeriti Eestis neljal korral: 24. II ja 26. X 1943 ning 30. I ja 2. VIII 1944. Saksa väest käis kokku läbi umbes 70 000 eestlast, sh umbes 20 000 vabatahtlikku ja ligi 50 000 mobiliseeritut (sündinud 1904–27).

EE 12, 2003