Omakaitse, vabatahtlik relvastatud organisatsioon 1917–18 ja 1941–44.

Asutati kodanike elu ja vara kaitseks, kui riiklik korrakaitse pärast Vene Veebruarirevolutsiooni lagunes (mõnel pool nimetati seda reservmiilitsaks). Toimis kohalike omavalitsuste alluvuses. 1917 aasta lõpus kuulus Omakaitsesse 10 000 meest, neist 3200 Tallinnas ja 1400 Tartus. Omakaitsel oli oluline osa võimu enamlastelt ülevõtmisel veebruaris 1918. Saksa okupatsiooni ajal tegutses Omakaitse avalikult ainult Tallinnas (3000 meest), mujal moodustati sellest põrandaalune Eesti Kaitseliit; kui see 11. XI 1918 legaliseerus, ühines temaga ka Tallinna Omakaitse.

Uuesti asutati Omakaitse suvel 1941 (esialgu peamiselt metsavendadest). Saksa okupatsiooni ajal 1941–44 toimis Omakaitse territoriaalse julgestusorganisatsioonina ja hõlmas 32 000 meest. 1944. aasta sügisel moodustati Omaiaktsest lahingurügemendid ja -pataljonid, mis võitlesid rindel, kuni Punaarmee Eesti okupeeris.

EE 12, 2003