Tagasi ETBL-i avalehele

Ruhnu ühendamine Eestiga

Nikolai Blees

17. I 1919 tunnistab Ajutine Valitsus Ruhnu saare Eesti osaks, kuid kevadeni ei tehta midagi saare reaalseks ühendamiseks. Samal ajal levivad kuuldused, et Läti valitsus on kuulutanud saare Lätimaa osaks, saarerahvas ise aga soovib hoopis Rootsi alla. 23. mail eraldab valitsus Kaubandus- ja Tööstusministeeriumile 15 000 marka krediiti ruhnlaste käest hülgerasva ostmiseks ning mõni päev hiljem annab litsentsikomisjon loa viia Ruhnu saarele padruneid, püsse, nahka, petrooleumi ja toiduaineid. 3. juunil jõuab saarele Eesti valitsuse nn Ruhno ekspeditsioon, kuhu lisaks Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi ning riigikontrolli esindajatele kuulus ka Siseministeeriumi administratiivasjade Peavalitsuse juures vähemusrahvuste toimkonna juht Nikolai Blees (1883–1941). Viimasel on ühinemisotsuse juures oluline roll, kuna ta suhtleb saarlastega rootsi keeles. Ekspeditsioon ostab ruhnlastelt 13 140 marga eest 644 puuda ja 25 naela hülgerasva, tasudes sularaha ja vahetuskaubaga (selle hulka kuulub 100 l piiritust ja 150 pudelit veini). Ruhnlased nõustuvad Eesti koosseisu jääma. 4. VI 1919  heisatakse saarel Eesti lipp, järgmisel päeval organiseeritakse Ruhnus võimuorganid. Hülgerasvaga ei ole valitsusel midagi peale hakata ja see rikneb.

Külavanem Hans Steffensi juures, Landskape

1921. aasta algupoolel saadavad ruhnlased Rootsi valitsusele kirja pal­vega, et Rootsi annekteeriks saare. Põhjuseks on saareelanike rahul­olematus Eesti võimudega, kuna rahulikumate aegade saabu­des oli vastupidiselt varem lubatule hakatud nõudma, et saare noor­mehed teeniksid siiski sundaega Eesti sõjaväes. Samuti ei olnud nad rahul kõrgete riigimaksudega ja sellega, et neil ei lubatud riigimet­sast enda tarbeks puid raiuda. Suvel 1921 külastab saart riigivanem Konstantin Päts, kohtumisel külavanem Hans Steffensiga selgitab saare Eestiga liitumist. 1922 võtab Eesti valitsus vastu otsuse, et Ruhnu nek­rutid võivad aega teenida saare tuletorni juures. Ajendatuna teatest, et saarel teevad tundmatud isikud Eesti-vastast kihutustööd, külastab 1923 augustis Ruhnut siseminister Karl Einbund, kaasas Nikolai Blees, kellest nüüd oli saanud Haridusministeeriumi rahvuskultuuriosakonna Rootsi rahvussekretär. Nüüd leiavad ruhnlaste soovid lõpuks valitsuse tasandil kestvama lahenduse: valitsus kinnitab siseministri ette­paneku korraldada Ruhnu saare sõjaväekohustuslaste teenistus nii, et sõja ajal võiksid mobilisatsiooniealised sooritada kaitse-, side- jms teenistust kodusaarel. Samas tunnistatakse ka tarvilikuks anda ruhnlastele küttematerjali saarel asuvast metsast tasuta, arvestades sel puhul vallanõukogu otsust „vastavalt kohalikule kombeõigusele". Novembris loobub Läti pretensioonidest Ruhnu saarele.

Kirjandus

  • K. Jaanson. Ruhnu ühendamine.  – Tänapäev nr 35, august 1991

Loodud 2013