rokokoo, kunstiteaduse Euroopa kunstis umbes 1730–80 valitsenud stiil, mida on käsitletud ka baroki viimase järguna. Tüüpiline ornament rocaille. Arhitektuuris avaldus rokokoo eelkõige ruumikujunduses ja kaunistustes. Välditi sambaid, poolsambaid ja piilareid, kasutati ohtralt peegleid, värvidest eelistati õrnroosat, taevassinist, sidrunkollast ja lehtrohelist (arhitektid Gabriel Germain Boffrand (1667–1754), Justin Aurèle Meissonnier (1695–1750) jt). Skulptuuris viljeldi dekoratiivreljeefi, aia- ja pargiskulptuuri, pisiplastikat ja portreed ( Edme Bouchardon (1698–1762), É. M. Falconet, Jean-Baptiste Pigalle (1714–85)). Maalikunstis kujutati karjuse- ja salongielu, eelistati pastellmaali ( F. Boucher, J. H. Fragonard, A. Watteau, Sir Joshua Reynolds, G. B. Tiepolo jt). Tarbekunstis on tuntud eeskätt Meisseni ja Sèvres’i portselan, kullassepatööd ja gobeläänid.

• Muusikas rokokoomuusika esindajaid on F. Couperin, G. B. Pergolesi, J.-P. Rameau, G. P. Telemann.

VE, 2006