rannarööv (ingl coastal robbery), tavaõigusega (rannaõigus) legaliseeritud kuriteoliik. Tekkis võimalusest ära kasutada merehädas oleva laeva abitut olukorda, et hankida sellest jõudu kasutades või jõuga ähvardades ainelisi väärtusi. Rannaõigusega (ja eriti sellega kaasneva rannarööviga) üritati sajandeid võidelda – röövijatele kehtestati ranged karistused (näiteks vanimate eestikeelsete trükiste hulka kuuluv „Kuninglik käsk laevariku puhul” (1697) teatab, et rannaröövi eest määratakse surmanuhtlus), neid mõistis hukka kirik (määrati ranged kiriklikud trahvid), tugevdati rannavalvet ja korraldati riiklik päästeteenistus. Võitlust takistasid igati feodaalid, kellele kuulus rannaäärne maa ja kes said laevahukkudest kasu. Sageli lasksid nad süüdata valemärktulesid ja astusid kuritegelikesse sobinguisse lootsidega (näiteks Eestis süüdistati selles parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi, rahvasuus Ungru krahv).

Eestis pandi esimene teada olev rannarööv toime 1287 Kunda lähedal ja selle ohvriks langes Lübecki kaubalaev. Oletatakse, et rootsi asustuse teke Eesti rannikul 13. sajandi II poolest alates seostub võitlusega eestlaste rannaröövi vastu. Lõplikult lakkasid rannaröövid Eesti randades 19. sajandi II poolel.

Loe täiendavalt artiklit vandiraiuja.

MerLe, 1996