rahu (geograafia)
rahu, geograafias 1. üle veepinna või selle lähedusse ulatuv väike kivine merepõhjakõrgendik, kalju või merepõhjakaljude rühm. Paguvee ajal jääb enamasti kuivaks; püsivat taimkatet harilikult ei ole. – 2. väike (laidudest väiksem) kivine püsiva taimkattega saareke Lääne-Eesti vetes. Eestis on umbes 100 rahu, tuntuim on Rohuküla–Heltermaa laevatee ääres paiknev Rukkirahu, teisi tuntuimaid on Tondirahu, Kakrarahu, Hanerahu, Sipelgarahu, Allirahu ja Papirahu.
Vaata ka seotud artikleid
EE 7, 1994; muudetud 2011
Kategooriad: Geograafia mõisted