Tagasi ETBL-i avalehele

Pandžab (ajalooline piirkond)

Pandžab (ingl Punjab; pärsia 'viis jõge'), Hindustani poolsaare loodeosas Himaalaja mäestiku (põhjas) ja Thari kõrbe (lõunas) vahel asuv ajalooline piirkond, kus voolab Indus oma 5 lisajõega; umbes 300 000 km2. Elanikud on pandžaabid, kellest osa kuulub sikhi uskkonda. India südamaa ja Lääne-Aasia ühendajana on Pandžab olnud tähtis kultuurivahenduskolle (Kušaani riik, Gandhara), kuid ka läänest tulnud vallutajate sihtkoht (Gaznaviidid, Guriidid). Alates 13. sajandist oli ta Delhi sultanaadi, aastast 1526 Suurmogulite põhivaldus. 1765 tekkis Pandžabis sikhide riik. Inglise-Sikhi sõdadega (1845–46, 1848–49) muudeti Pandžab Briti India provintsiks. 1901 eraldati sellest Loode-Piiriprovints, 1912 Delhi piirkond. Pandžabi koosseisu kuulusid Bahawalpuri ja Patiala vürstiriik ning 41 pisiriiki. 1947 jaotati Pandžab rahvastiku usulise kuuluvuse põhjal India ja Pakistani vahel. 1980. aastail on India Pandžabis elavnenud sikhide võitlus oma iseseisva riigi Halistani rajamise eest.

VE, 2006