Merematus 1920.–30. aastatel

merematus (ingl sea burial, vn морские похороны), laevamehe või laeval viibinud isiku matmine merre (ookeani). Seda tehakse siis, kui surnut pole võimalik kodumaale (või lihtsalt kuivale maale) toimetada. Vajadus merematuse järele tekkis kauges minevikus, kui hakati tegema pikki mereretki. Kujunesid kindlad rituaalid: näiteks viikingid asetasid oma lahingus langenud kaaslased drakkaritele, süütasid laevad ning lasksid neil purjetada kangelaste maailma Valhallasse. Arvatavasti toimisid nii ka muistsed eesti meresõitjad.

Ristiusu levides rituaal muutus: laevas, kus asus surnu, kuulutati välja lein ja selle märgiks langetati lipp. Matuse ajaks jäeti laev triivi ja meeskond kogunes paljastatud peadega tuulealusele pardale. Surnu õmmeldi purjeriidest kotti, millesse lisati raskuseks kahurikuul, jupp ankruketti või ballastikivi. Selline sark asetati alusele, mille üks ots toetus reelingule. Kapten pidas lühikese matusekõne, luges ette mõne kohase lõigu Piiblist ja lõpetas meieisapalvega. Siis kergitati alust ja surnu libises jalad ees üle parda merre. Laeva logiraamatusse tehti märge, kus olid kirjas matuse koha koordinaadid, need jäid ainsana märkima hauakohta.

Sõjalaevades on matus olnud rituaalirohkem: langenud meremehed kaeti lipuga, matmise hetkel anti püssikogupaukudega leinasaluut. Matusetalitust pidavast laevast möödutakse merel tasase käiguga (et mitte häirida hauatamist), ühtlasi langetatakse oma lipp poolde masti ning inimesed paljastavad pea.

Merre on sajandite vältel maetud palju meremehi, sealhulgas ka ülemaailmselt tuntuid. Eriti suure toredusega maeti jaanuaris 1596 merre piraat ja Briti laevastiku viitseadmiral Francis Drake; merre on maetud näiteks Juan Sebastián de Elcano ja John Hawkins, eestlastest Peeter Lember jpt. Rohkesti toimus merematuseid II maailmasõja päevil, nüüdisajal, kus laevadel on külmruumid, on see erakordne nähtus.

MerLe, 1996