Mei, Juhan

Juhan Mei (ka Johann Mey, Johan Mey; 19. XI 1867 Siire küla, Suuremõisa vald – 5. IV 1927 Tallinn), merendustegelane ja hüdrograaf, Peeter Mei pojapoeg, Madis Mei poeg, Peeter, Kristine, Lydia ja Natalie Mei isa, Elga Kuriku, Karin Margi ja Lüüdia Vallimäe-Margi vanaisa, Madis Mei vend.

Ta alustas 16-aastaselt meresõitu, hiljem õppis Paldiski ja Liibavi (Liepāja) merekoolis. Täiendas end Peterburis (sooritas 1897 mereväe kadetikorpuse juures kapteni- ja mereväeohvitseri eksami) ning Saksamaal, Hollandis ja Suurbritannias (1914, tutvus moodsa sadamaehitusega). Alampolkovnik (1916, vormistati 1922 kolonelleitnandiks). Oli 1892–1917 hüdrograafi ja vesiehituseriteadlasena tegev Liepāja sõjasadama ja Tallinna Uue Sõjasadama ehitamisel. Juhatas hüdrograafilisi ja süvendustöid Soela väinas (1906) ja Muhu väinas (1916, Muhu väina suur merekanal, hilisem nn Slava kanal), Tallinna lähistel ning Soome skäärides (tema töö tulemusena moodustusid uued faarvaatrid Barösundis, Tammisaari ja Porkkala juures). Sattus Vene laevastiku evakueerudes sügisel 1917 Venemaale Petrogradi, kust opteeris 1920 Eestisse. Tegutses seejärel merejõudude staabi ohvitserina, traaleridivisjoni ülemana ning kindralstaabis topohüdrograafiaosakonna kartograafina. Mõõdistas 1921–26 Eesti rannikumerd ja sadamaid ning koostas kaarte. Toimetanud kindralstaabi väljaannetena ilmunud topohüdrograafia aastaraamatuid (1924. aasta lisana „Inglise-eesti meresõnastik merekaartide ja lootsiraamatute juurde”, 1925) ja meresõidukäsiraamatu „Eesti Loots” (1927).

Nooruses võttis osa ka rahvaluule kogumisest Jakob Hurdale. Tema mitmekülgsuse ja vaimuanded pärisid ta lapsed.

Vaata ka artiklit Mei suguvõsast.