Mägijõgi Kaukasuses

loodus, aineline maailm, kogu universum, kitsamas tähenduses inimtegevusest suhteliselt mõjutamata keskkond.

Inimene on loodusе osa, kuid ta on võimeline keskkonda ja oma suhet sellega eesmärgipäraselt muutma ning looma kultuuri. 

Antiikfilosoofias sugenes kujutlus physis'est kui olemiskõiksusest. Aristoteles määratles loodust kui iseeneses algust ja eesmärki omavat olemisvaldkonda vastandina inimese kujundatud ja tehtud olemisele. Ta eristas hülemorfismist lähtudes 3 hierarhiliselt nidestatud loodusriiki: eluta ehk mineraalset, taimset ja loomset. Ristiusu käsitluses on loodus (lad natura 'sünd'; creatio 'loomine') Jumala loodud ning seepärast tema ilmutuseks olev astmeline ja kindla korra järgi ehitatud olemisvaldkond. Uusaja panteismis tekkis taas arusaam loodusest kui iseeneslikust reaalsusest, mille toimimisseadusi uurivad loodusteadused. Erinevalt natuurfilosoofiast on viimaste arengut iseloomustanud süvenev huvi Iooduses toimuvate protsesside kvantitatiivse külje vastu (matemaatika on olnud nüüdisloodusteaduste põhiline tunnetusvahend). Sellest johtuvalt on looduskasutust üha enam suunanud tehnika, mille varal loodud tehiskeskkond sürjutab üha suuremal määral looduslikku.Tehnokraatlik arusaam loodusest näeb looduses ainult tehiskeskkonna alust ja toorainet ning peab loodust inimesele võõraks jõuks, mis tuleb alistada (s.t teisendada ühiskonna tarbimisvajadusi rahuldavaks keskkonnaks). Niisuguse tegevuslaadiga kaasnev loodusе, eeskätt eluslooduse mandumine on tekitanud ökoloogia- ja globaalprobleemid ning vastukaaluks vajaduse radikaalselt ümber hinnata inimese ja looduskeskkonna suhted (loodushoid, roheline liikumine).

Kühmnokk-luiged

Pisihiir

Harilik varsakabi

EE 5, 1990