kaugusmõõtur, seade kahe punkti vahelise kauguse kaudseks määramiseks.

• Optilised kaugusmõõturid põhinevad kauguse määramisel kolmnurga elementide mõõtmise kaudu. Muutuva baasipikkusega kaugusmõõturi abil mõõdetakse sihtkohas olev pikkus (näiteks mõõtelatilt), mis paistab mõõtekohast jääva nurga all. Jääva baasipikkusega kaugusmõõturi abil mõõdetakse nurk, mille all paistab sihtkohas asuv teada oleva pikkusega baas (geodeetilistel töödel kasutatakse selleks teodoliiti ja baaslatti), või nurk, mille all paistaks kaugusmõõturi baas sihtkohast vaadatuna (sellist kaugusmõõturit rakendatakse peamiselt fotograafias ja sõjanduses). Optiliste kaugusmõõturite mõõtepiir on enamasti kuni 700 m, mõõteviga ei ületa ±1%.
• Valguskaugusmõõturid ja raadiokaugusmõõturid põhinevad sihtkohta suunatavate ja sealt peegelduvate valgus- või raadiolainete levimisaja või faasinihke mõõtmisel. Maapealse kasutamise korral on valguskaugusmõõturi mõõtepiirid harilikult 5–40 km, mõõteviga ± (2–50) cm, raadiokaugusmõõturi mõõtepiirid 0,2–100 km, mõõteviga ± (5–30) cm. Kosmoses on valguskaugusmõõturiga mõõdetud Maa ja Kuu vahemaad (ligikaudu 380 000 km) veaga mõni meeter ning raadiokaugusmõõturiga Maa ja Veenuse vahelist kaugust (mõõtmise ajal üle 60 miljoni km) veaga ± 1 km (vastavalt kuukulgurile Lunohod 1 ja kosmoseaparaadile Venera 7 paigaldatud aparatuuri abil).

EE 4, 1989