karjala keel
Karjalakeelne pikseloits (tohtkiri 13. sajandist), vanim läänemeresoome keelemälestis
Karjala keel on läänemeresoome keelte põhjarühma kuuluv keel. Karjala keel jaotatakse enamasti kolmeks murderühmaks: päriskarjala ehk Viena, Aunuse ehk livviko ja vepsa keele lähedane lüüdi murderühm. Päriskarjala murret räägitakse Karjala Vabariigi põhjaosas (Viena ehk Valge mere Karjalas), samuti keskosas, aga ka Tveri ja Novgorodi oblastis ja hajali Soomes, Aunuse ja lüüdi murret kõneldakse peamiselt Karjala Vabariigi lõunaosas Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (Aunuse murret lääne (edela) ja lüüdi murret ida pool). Karjala murrete rühmitamises ei ole üksmeelt. Aunuse ja eriti lüüdi murretes on nähtud ka eraldi keeli.
Vanim keelemälestis (3-realine tohtkiri) pärineb 13. sajandist. Esimesed karjalakeelsed raamatud anti välja 19. sajandi algul Aunuse murdes; NSV Liidus ilmusid 1930. aastail karjalakeelsed raamatud algul ladina ja 1938–40 vene tähestikus. Tänapäeval arendatakse kaht kirjakeelt: üks põhineb Viena, teine Aunuse murdel. Ülevenemaalise rahvaloenduse andmetel rääkis 2002. aastal karjala keelt emakeelena umbes 50 000 inimest. Karjala keele kirjalik kasutus on väike, mõnes Karjala Vabariigi ja Tveri oblasti koolis õpetatakse seda valikainena.
Kirjandus
- P. Palmeos. Karjala Valdai murrak. Tallinn, 1962
- J. Õispuu. Karjalased, karjala keel ja Karjala keeleseadus. – Emakeele Seltsi aastaraamat 1998–99. Tartu, 2000
ENE 4, 1989; muudetud 2011
