Jermolajev, Vladimir
Vladimir Jermolajev (23. III 1924 Orenburg – 13. XII 1991 Tallinn), näitleja. Eesti Teatriliidu liige (1952). Vanemad ehitajad.
Lõpetas Orenburgis keskkooli ja 1948 Moskva Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS). Mängis 1942–45 Orenburgi draamateatris ja aastast 1948 Tallinna Vene Draamateatris.
Eesti NSV teeneline kunstnik (1969).
Osi
- Brigella (Goldoni Kahe isanda teener, 1952)
- don Pedro (Calderóni Armastusega ei naljatata, 1952)
- Trofimov (Tšehhovi Kirsiaed, 1954)
- Bogatõrjov (Rozovi Elu leheküljed, 1955)
- Kleštš (Gorki Põhjas, 1955)
- Lenin (Pogodini Kremli kellad, 1956)
- Lenin (Šatrovi Revolutsiooni nimel, 1959)
- Joonas (Liivese Sinine rakett, 1959)
- Iljin (Volodini Viis õhtut, 1959)
- Martin Roll (Liivese Viini postmark, 1964)
- Rakitin (Dostojevski ja Livanovi Vennad Karamazovid, 1964)
- Blech (A. Tolstoi Patent 119, 1965)
- Maksimov (Aljošini Diplomaat, 1967)
- Pavel Rusu (Drutse Meie nooruse linnud, 1972)
- Anselmo (Hemingway ja Tšermenjovi Kellele lüüakse hingekella, 1974)
- Dikoi (Ostrovski Äike, 1977)
- Korzuhhin (Bulgakovi Põgenemine, 1977)
- Vesiroos (Tammsaare ja Tšermenjovi Indrek ja Karin, 1977)
- Tšmutin (Galini Retro, 1981)
- Vanjušin (Naidjonovi Vanjušini lapsed, 1981)
- Kaare (Udami Vastutus, 1985)
- Lepasaar (Tiksi Vana Toomas, 1985)
- Libero (Nikolaj Põgenemine, 1988)
- Karetnikov (Voinovitši ja Gorini Keskmiselt karvane kodukass, 1989)
Kirjandus
- S. Levin. „Patent 119”. – Teatrimärkmik 1965–67
- E. Linnumägi. Näitlejaspere. – Edasi, 7. märts 1971
- E. Ennok. Vladimir Jermolajev 50. – Sirp ja Vasar, 19. aprill 1974
- Э. Эннок. Театр – его судьба. – Cоветская Эстония, 4 декабря 1973
- С. Борисова. Выбор сделал юбиляр. – Cоветская Эстония, 20 апреля 1974
- Э. Эннок. Вехи творческой биографии. – Bечерний Tаллинн, 30 апреля 1984
- [Некролог]. – Mолодёжь Эстонии, 17 декабря 1991
- Pусская сцена в Эстонии. I. Под общей редакцией С. Янчек. Таллинн, 1998
ETBL, 2014 (M. Otšakovskaja); täiendatud 2019