Alo Hoidre

Alo Hoidre (õieti Aleksander Hoidre, 26. I 1916 Petrograd – 2. X 1993 Tallinn), graafik. Lõpetas 1941 graafika alal Jaan Koorti nimelise Riigi Rakenduskunsti Kooli. Mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse (oli rindejoonistaja). Töötas 1944–82 ENSV Riikliku Kunstiinstituudi õppejõuna (aastast 1950 professori kohusetäitja). Vabagraafikas viljelnud peamiselt litotehnikas töö- ja tööstus- ning sõjateemat („Rehepeks”, 1945; sari „Eesti põlevkivitööstus”, 1947; „Eesti korpus”, 1989). Avardanud litograafia väljendusvõimalusi („Veneetsia biennaale”, 1964; „Kunstimeistrid”, 1986). Illustreerinud ajastuomaselt olustikulises laadis eesti kirjandusklassikat (Eduard Vilde „Mahtra sõda”, 1948, ja „Mäeküla piimamees”, 1955; „Kalevipoeg”, 1950, koos Ott Kangilaski ja Richard Sagritsaga). Hiljem arenes kujutusviis väljendusjõulisuse ja suurejoonelisuse suunas („Vanem Edda”, 1970; „Nibelungide laul”, 1979; Wolfram von Eschenbachi „Parzival”, 1989). 1980. aastate algusest sai põhiliseks tempera- ja õlimaal. Eesti NSV rahvakunstnik (1982). Eesti NSV riiklik preemia 1947 ja 1950, Kristjan Raua preemia 1984 ja 1991.

EE 14, 2000