Tagasi ETBL-i avalehele

Galápagose saared

Galapagose saared

Elevantkilpkonn

Galápagose saared, Colóni saarestik (hisp Archipiélago de Colón 'kilpkonnasaared'), Ecuadorile kuuluvad vulkaanilised saared, asuvad Vaikses ookeanis 900–1200 km Lõuna-Ameerika rannikust; 8000 km2, elanikke umbes 27 000 (2007). Saarestikku kuulub 16 suuremat saart (sh Isabela, 4280 km2 ja Santa Cruz, 1020 km2) ning hulk pisisaari (kokku üle 100 saare). Valitseb ühtlane mereline kliima (aasta keskmine temperatuur 20 ºC), külma Peruu hoovuse tõttu on sademeid vähe. Ainult kõrgematel aladel, kus sajab rohkem, on rohtlaid ja hõrendikke, mujal kasvavad peamiselt kaktused ja akaatsiad. Loomastikus leidub nii troopilisi kui polaaralade liike, saarestik on tuntuks saanud eelkõige endeemsete ja ainulaadsete elusa looduse liikide poolest. Näiteks elavad seal meriiguaan (Amblyrhynchus cristatus; ainus vees tegutsev sisalikuline), elevantkilpkonn (Testudo elephantopus, mass võib küündida üle 200 kg), lennuvõimetu kormoran ja albatross, omalaadne pingviin, neljasilmne kala jpt loomad.

Saarte looduse teaduslikule uurimistööle pani aluse Charles Darwin, kes 1835 saari külastas ja sealse loomastiku (eriti vintlaste) uurimisest sai oma liikide tekke teooria idee. 1934 kuulutas Ecuadori valitsus Galapagose looduskaitsealaks (aastast 1959 Galápagose rahvuspark, 1978 võeti see UNESCO maailmapärandi nimekirja, 2001 kaitseala laiendati), aastast 1964 tegutseb saarel rahvusvaheline Charles Darwini nimeline uurimiskeskus. Saar on hõredalt asustatud ja saarte külastajate arv on rangelt piiratud, kuid vaatamata sellele ollakse hädas nii elanike arvu kui ka turistide arvu pideva suurenemisega.

Saared avastas 1535. aastal Fray Tomás de Berlanga (1487 – 8. VIII 1551), 17. sajandi II poolest said need mereröövlite varju-, 19. sajandi algusest vaalapüüdjate peatuspaigaks (mõlemad hävitasid toiduvaru täiendamiseks hulgaliselt kilpkonni). 1832 kuulutas Ecuador saared enda omandiks, keskus on  Puerto Baquerizo Moreno.

Kirjandus

  • Alonzo C. Addison. Kaduv maailm. Tallinn, 2007

Välislingid

EE 3, 1988; MerLe, 1996; VE, 2006; EE 15, 2007; muudetud 2011