eesti maalammas, Eesti kohalik lambatõug. Kuulub põhja lühisabalambatõugude rühma. Valge, must, hall või pruunikas vill on üldiselt jäme ja ebaühtlik, pead ja jalgu katab valge või tume ohekarv, jalas või­vad olla „sukad” ja näol võib olla lauk. Eesti maalammas on kasvult väike: rind kitsas, jalad peened ja võrdlemisi kõrged, saba lühike ja kolmnurkne. Jäärad on harilikult sarvilised, vahel võivad ka utel sarved olla. Täiskasvanud jäär kaalub 50–60, utt 40–55 kg; aastane pügi vastavalt 2,5–4 ja 2–3,5 kg villa. Eesti maalammas on väga viljakas: uted sünnitavad sageli kaksik-, kolmik- ja neliktallesid.

Tõu parandamiseks on eesti maalammast 19. sajandi algusest rista­tud meriino lammastega, hiljem inglise lihalammastega, aastast 1926 šropširi ja ševioti tõugu lammas­tega. Eesti maalammas on levinud peamiselt Eesti äärealadel, kuhu ei ulatunud Nõukogude aja intensiivpõllumajanduse mõju. Eesti maalamba aretustegevust ja säilitamist juhib Eesti Maalamba Ühing.

Loe täiendavalt artiklit Eesti lamba- ja kitsekasvatus.

Kirjandus

• U. Saarma. Eesti ja Euroopa põlislammaste lugu kahe teadusuuringu valguses. – Eesti Loodus 2009, 10

EME 1, 2008 (A. Nõulik, E. Musto); muudetud 2011