Eesti kirjandus kodumaal 1945–1989

Juhan Smuul „Poeem Stalinile” (1949)

Hans Leberecht „Valgus Koordis” (1948, eesti keeles 1949)

Juhan Smuul „Jäine raamat” (1959, kaaneümbris Vive Tolli)

1940–41 pooleli jäänud reorganiseerimine, mis kujunes tegelikult kirjanduselu hävitamiseks, jätkus pärast sõda. 1930. aastail Nõukogude Liidus kujunenud kirjanduskäsitlus, mida määratleti kui sotsialistlikku realismi, muutus normiks ka Eestis. Sotsialistlik realism tähendas eeskätt kirjanduse täielikku politiseerimist ja selle muutmist riigi ideoloogia levitamise vahendiks. Sedamööda, kuidas toimusid nihked ideoloogias, muutusid aja jooksul ka sotsialistliku realismi lähteloosungid. Kirjandus pidi olema elujaatav ja parteiliselt printsipiaalne, kujutama parteilises mõttes tüüpilisi elunähtusi ning väljendama selgelt autori klassipositsiooni, soositi sõjajärgse ülesehitustöö ja nn uue elu rajamise pateetilist kujutamist. Nõukogude kirjandus pidi selgelt vastanduma „kodanlikule”, „reaktsioonilisele”, „kosmopoliitilisele” ja muule sellisele kirjandusele.

Varasemale teravdatud klassipositsioonile lisandusid sõjajärgsetel aastatel Lääne-vastasus ja nn Vene demokraatliku kultuuri eeskuju andva rolli rõhutamine. Sellest tulenevalt hakati varasemat kirjandust ümber hindama, käibelt kõrvaldati kõik, mis ei sobinud kokku ideoloogia hetkevajadustega. 1946 avaldati ÜK(b)PKKotsus ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta, mis sõnastas parteilise suhtumise kirjandusse. 1950 toimus EK(b)P KKVIII pleenum, mis käivitas võitluse „kodanlike natsionalistide” vastu.

Sõjajärgse terrori ja hirmu õhkkonnas kannatasid kirjanikud ka füüsiliselt: 1945 katkes Juhan Sütiste elu, Heiti Talvik arreteeriti, 1951 vangistati Hugo Raudsepp. Kodanlikus natsionalismis ja kosmopolitismis süüdistatuna heideti 1949–50 Eesti Nõukogude Kirjanike Liidust välja Friedebert Tuglas, Betti Alver, Kersti Merilaas ja August Sang, 1950 tagandati Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimehe kohalt ja heideti välja nii liidust kui ka parteist seni võimuga koostööd teinud Johannes Semper. Nende liikmelisus taastati 1955–56.

Nikita Hruštšovi reformide ajal ja sellele järgnenud aastakümnetel jäi sotsialistliku realismi ideoloogia ametlikult kehtima, kuid kirjanduse politiseeritus vähenes. Selle ebamäärasust suurendasid mitmesugused peitenimetused ja teoreetilised arendused (Eestis oli mõjukas Roger Garaudy „piirideta realismi” käsitus, veel 1980. aastail lansseeris Vladimir Beekman sotsialistliku realismi „polümorfsuse kontseptsiooni”).

Puhtal kujul järgisid sotsialistlikku realismi ja poliitilise propaganda hetkevajadusi Hans Leberechti esiotsa venekeelne romaan „Valgus Koordis” (1948, eesti keeles 1949 Lembit Remmelga tõlkes), mõni August Jakobsoni teos ja Juhan Smuuli „Poeem Stalinile” (1949, sellest võib leida muu seas kristlikke reministsentse). Nõuetekohased olid ka J. Semperi romaan „Punased nelgid” (1955) ja Paul Kuusbergi esikromaan „Müürid” (1957). Mõnikord „parandas” autor oma teost kriitikat järgides: Aadu Hint kirjutas ümber oma romaani „Tuuline rand” I köite (1951), aja nõuetele vastavaks üritas oma teoseid redigeerida Mait Metsanurk. Ajajärgu ideoloogia kajastub J. Smuuli novellikogus „Kirjad Sõgedate külast” (1951–55).

Poliitilise olukorra liberaliseerumine ja sotsialistliku realismi mõiste ähmastumine andsid 1950. aastate II poolel võimaluse eirata seni kohustuslikke klassivõitluse ja positiivse kangelase klišeesid ning puudutada lähimineviku valusaid teemasid, seetõttu võib kõnelda lihtsalt realistlikust kirjandusest. Elukäsitluse senist politiseeritust hakati taunima kui vulgaarsotsiologismi. Rudolf Sirge käsitles esimesena küüditamist („Maa ja rahvas”, 1956), P. Kuusberg püüdis ületada vulgaarsotsioloogilist inimesekäsitust, näidates romaanis „Enn Kalmu kaks mina” (1960) oma peategelase kõhklusi sõjakeerises, ning romaanis „Andres Lapeteuse juhtum” (1963) analüüsis endise rindevõitleja eetilist taandarengut. Sotsialistliku realismi vaimus arendatud teemasid (näiteks Suure Isamaasõja heroiseerimine, rahuvõitlus ja vastasseis kapitalistliku Läänega, Nõukogude rahvaste vennalik pere jms) leidub veel 1980. aastateni, eriti luules (Manivald Kesamaa, Hugo Angervaks).

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti kirjanduse arengusuunad 1950. aastate II poolest 1980. aastateni
• Eesti kirjandus paguluses 1970. aastate lõpuni