Balti Päästeselts. Laeva päästmine

Balti Päästeselts, aastani 1918 Vene-Balti Päästeselts, aktsiaselts, mis tegeles avaristide ja uppunud laevade ning lastide päästmise, pukseerimise, tuukritööde, jõgede ning sadamate põhjade puhastamise ja süvendamise ning kauba ja reisijate veoga rannaliinidel.

Asutatud Tallinnas 1887 baltisakslastest ärimeeste poolt, põhikiri kinnitatud 1888. Asutajaliige ja direktor kuni 1918. aastani parun Sidney von Franken, juhatuses Karl Gahlnbäck jt. Suuremad aktsiate omanikud olid parun Aleksander Rosen ja kaubamaja Th. Clayhills &Son. 1914. aastal oli Liepāja, Ventspilsi, Riia, Kärdla, Tallinna, Kotka, Hanko ja Vaasa sadamates 10 päästelaeva ning kütuse-, varustuse-, päästetud varanduste ning laadungite hoiuplatsid ja laod.1888–1915 päästeti 366 laeva, sh sõjalaevu ja Vene tsaari jahtlaev Standart ning 297 laadungit hukkuvatelt laevadelt. Lipulaevaks oli pikemat aega Meteor (ehitatud 1877). Esimese maailmasõja ajal olid nii laevad kui meeskonnad mobiliseeritud Vene Balti laevastikku.

Kui 1917. aastal otsustati aktsiad müüa, organiseeris Johan Pitka Eesti laevandus- ja äritegelased, kes ostsid enamuse aktsiaist. Juhatuse esimeheks valiti kapten Voldemar Horst (1868–1927, Balti Päästeseltsi teenistuses alates 1889, 1901–14 Meteori kapten), asetäitjaks J. Pitka ja Leo Simsivart. 1. VII 1918 otsustas peakoosolek kaotada nimest Vene. 1918 alustati sõjas uputatud laevade tõstmisega Pärnu ja Tallinna sadamas, päästelaeva Boris Dorn (hiljem Micheline) kaptenist Jaen Klaarist sai detsembris esimese Eesti sõjalaeva Lembit komandör (1926–35 oli Balti Päästeseltsi rannaliinide juhataja). 1919 päästeti Briti lennukikandja Vindictive, tehti 18 päästetööd, 10 tuukritööd ja 10 pukseerimist. Laev Käthest sai Merejõududesse mobiliseerituna üks meie esimesi miinitraalereid. 1921 müüdi osa päästelaevu Lätti, osteti jäälõhkuja-puksiir Gladiator. 1923 oli Balti Päästeseltsil 6 päästelaeva. Tehti ka erinevaid lõbusõite vastavalt tellimustele.

Pärast Vabadussõda lisandus rannaliinide pidamine. 1921 osteti reisi-kaubalaev Grenen ja 1922 Eestimaa. 1924 läksid rannaliinid Balti Päästeseltsi kätte, 1926 andis riiklik Laevasõiduamet rendile ka seni saarte ja randadega ühendust pidanud Endla, Kungla ja Traali, osteti reisilaev Dagmar, mis kõik rakendati rannasõitu. Seltsil olid veolepingud Mereasjanduse Peavalitsuse, Raudteevalitsuse ning Sõjaministeeriumiga reisijate, pagasi ja kaubaveoks. 1933/34 jagati rannaliine konkurendiga G. Sergo & Ko, 1938 loobuti. 1937 käisid Balti Päästeseltsi laevad Tallinnast Rohuküla, Kuressaare, Pärnu, Kuivastu, Kärdla, Laimjala, Orissaare, Taaliku, Triigi, Sõru, Panga, Ninase, Vaigu ja Kihelkonna sadamatesse, varem ka Tsitresse, Loksale, Käsmu ja Võsule. Balti Päästeselts oli Tallinna Börsiseltsi liige.

1940 seltsi varad natsionaliseeriti, laevad Meteor, Karin ja Micheline ning praam Ost anti pääste-avariiteenistusele EPRON (Экспедиция Подводных Работ Особого Назначения), 1941 NSV Liidu Baltimere laevastikku. Meteor tegeles päästetöödega 1958. aastani, Karin hukkus miinil 1941. Micheline töötas peale sõda Tallinna sadamas 1960. aastateni Võru nime all.

Kirjandus

• P. Sammalsoo. Kapten Voldemar Horst ja Balti Päästeselts. – Meremees 2004, 2–4
• J. Pitka. Minu mälestused suure ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni.1914–1920. Tallinn, ²1993

Loodud 2011 (R. Naber)