Babülon (akadi Babili 'jumala värav'), Piiblis ka Paabel, vanaaja linn Mesopotaamias Eufrati kaldal, nüüdsest Bagdadist lõunas. Tuntud kui linnriik Sargon I ajast (24. sajand eKr), oli 19. sajandist eKr Babüloonia pealinn. Tõusis Hammurapi ajal Ees-Aasia tähtsaimaks kaubandus- ja kultuurikeskuseks, hiljem kannatas korduvalt assüürlaste sõjakäikude pärast, eriti Sanheribi ajal 689 eKr. Suurim õitseng oli 7.–6. sajandil eKr. Arheoloogiliste kaevamiste (R. Koldewey 1899–1917) ja antiikautorite (Herodotose) andmeil ümbritses Babüloni tornide ja 8 väravaga kahekordne müüride vöönd. Läbi Ištari värava viis üle 500 m pikkune protsessioonitänav (rekonstruktsioon Berliini Ees-Aasia Muuseumis), mis suundus Nebukadnetsar II lossi ja Semiramise rippaedade juurest mööda peajumal Marduki templi (Esagila) ja 90 m kõrguse tsikuraadi Paabeli torni (Etemenanki) juurde. 539 eKr vallutas Babülonii Pärsia kuningas Kyros II ja 331 eKr Aleksander Suur. Seleukiidide ajal kaotas linn tähtsuse. Babüloni torntemplite (tsikuraatide) järgi on tekkinud kujutlus Paabeli tornist.

EE 1, 1985