aluselisus, 1. keemilise ühendi võime eraldada elektrolüütilise dissotsiatsiooni korral hüdroksiidioone. – 2. keskkonna olek, mille puhul aluselised omadused on happeliste omaduste suhtes ülekaalus (pH > 7,0). Võrdle happelisus.

VE, 2006