Mineraalväetiste kasutamine Eestis (tuhat tonni aastas toimeaines)

Lennuk AN-2 põldu väetamas, Kehra sovhoos, 1970. aastad. Lennukilt väetise külvamine oli ebaotstarbekas ja kekskkonnakahjulik

agrokeemia, taimede toitumist ja väetamist uuriv teadus, põhineb taimefüsioloogial, mullateadusel ja keemial. Agrokeemia käsitleb mulda, taimi ja väetisi ning nende omavahelisi seoseid. Tema ajalugu ula­tub aega, mil inimene hakkas kodustama loomi ja kasutama nende väljaheiteid põlluväetisena. Ka aletegemist võib pidada üheks väetamisviisiks. Kuni 13. sajandini oli agrokeemial puhtkogemuslik taust. Esimene teada olev agrokeemiaalane raamat pärineb 1471. aastast. 17. sajandil korral­dati esimesed väetamisalased katsed, 1665 kasutati esimest korda mineraalväetist. Agrokeemia arengut pidur­das Rootsi keemiku Johan Gottschalk Walleriuse (Valleriuse) 1766 avaldatud nn taimede huumustoitumise teooria. Teadusliku agrokeemia alguseks loetakse 1836. aastat, mil Prantsuse teadlane Jean-Baptiste Boussingault alustas pikaajalise põldkatse põhjal ainete ringe uurimist maaviljeluses ja koostas esimesena taimetoitainete bilansi. Lahendamata jäi liblikõieliste kul­tuuride lämmastiktoitumise omapära, kuni aastal 1886 tõestas sakslane Hermann Hellriegel liblikõieliste võime sümbioosis mügarbakteritega siduda õhulämmastikku. 1840 ilmus Justus von Liebigi raamat „Die Chemie in ihrer Anwendung auf Agrikultur und Physiologie”, mis tühistas taimede huumustoitumise teooria ja asendas selle mineraalse toitumise teoo­riaga. Seetõttu peetakse aastat 1840 nüüdisaegse agrokeemia alguseks ja J. von Liebigit selle rajajaks. Vene tead­lane Konstantin Gedroits käsitles oma töödes mul­las toimuvaid neeldumisnähtusi ja lõi teoreetilise aluse muldade lupjamiseks ja väetiste andmise sobivaima aja ja viisi valikuks. Eestis avaldas esi­mesena agrokeemiaalase peatüki Carl Robert Jakobson oma raamatus „Teadus ja seadus põllul”, kus käsitles sõnniku säilitamist ja kasutamist. 20. sajandi alguses hakati Eestis uurima mineraalväetiste kasutamise võimalusi, põldkatseid korraldasid Aleksander Eisenschmidt ja Anton Nõmmik, viimane oli ka Eesti Vabariigi silmapaistvaim agrokeemik. II maailmasõja järgse aja tuntuimad Eesti agrokeemikud on Osvald Hallik, Richard Kalmet, Paul Kuldkepp, Evald Raudväli, Heino Kärblane, Arnold Piho, Kaarel Tarandi ja Endel Turbas. Eestis osutab agrokeemiaalast teenust Põllumajandusuuringute Keskuse agrokeemialabor, seal koostatakse agrokeemilisi kaarte ja määratakse kõlvikute väetistarvet.

Kirjandus

• Agrokeemia alused (koostaja E. Turbas). Tallinn, 1971

Välislink

• Agrokeemia laboratoorium Põllumajandusuuringute Keskuse kodulehel

VE, 2006; EME 1, 2008 (L. Kevvai); muudetud 2011