Aegna tulepaak

Aegna meremärgid. Esmakordselt on hoiatused Aegna suurmadala eest 17. sajandil Johan Månssoni lootsiraamatus 1644 ja Petter Gedda merekaardil 1695. 1718 tegi tsaar Peeter I ettekirjutuse kindraladmiral Apraksinile Soome lahe mereteede märgistamise kohta, muuhulgas Wulfile (Aegnale) puulattidest märkide asemele nelja kõrge kivitulba püstitamiseks. Toodrid on märgitud Vene 1757. aasta Aleksei Nagajevi ja 1814. aasta Leonti Spafarjevi merekaartidel. Esimene päevamärgi joonis on aastast 1821. Aegna sihtpaagid rajati 1855 saare kirdeäärest väljaulatuvale Lemmikusäärele, need näitasid sihti Kuradimuna (Develsei) ja Nygrundi madalikest lääne poolt mööda. 1856 ehitati saare loodeotsast 1 miili kaugusele kivikarile püramiidikujuline puitpaak, 1896 asendati see raudpaagiga ja 1910 sai dioptrilise ringsektorilise laterna. 1927 olid saare kirdeosas Lemmikuninal sihtmärgid ja tulepaak, kaks valgeks värvitud ülestikku asetatud sõrestikust raudpüramiidi, mille otsas oli tulelatern. Tule kõrgus mere- ja maapinnast oli 12,5 m ja valgus paistis 12 meremiili. 1940 läksid kõik Aegna meremärgid üle NSV Liidu Balti laevastiku hüdrograafiateenistusele kuni Vene Föderatsiooni vägede väljaviimiseni 1994. aastal. 1953 paigutati Aegna sadamakai otsa tulepaak, rõduga punane metallsammas kõrgusega 5/7 m. 1995–98 oli Aegna tulepaak, mille moodustasid kollased täisnurksed tahvlid hallil metallpostil, selle kõrgus jalamist oli 21 m, tule kõrgus merepinnast 23 m. Tule valge sektori nähtavuskaugus oli 6 meremiili, punase sektori omal 3 meremiili. 1998 kukkus see ümber ja asendati uue tulepaagiga.

Välislink

• Ajakohast infot Aegna navigatsioonimärkide kohta leiab Veeteede Ameti hallatavas Eesti navigatsioonimärkide andmekogust

Loodud 2011 (R. Naber)