Abbassiidid, Araabia kaliifide dünastia 750–1258; selle rajas Umaijaadide-vastase Abu Muslimi ülestõusu ajal võimu haaranud Abu'l- Abbas as-Saffah [750–754]. Abassiidid muutsid Kalifaadi südamaaks Mesopotaamia, pealinnaks sai 762 asutatud Bagdad. Dünastia hiilgeaeg oli al-Mansuri [754–775], al-Mahdi [775–785], Harun ar-Rašidi ja al-Mamuni [813–833] valitsemisaeg, siis oli Kalifaat maailma suurimaid ja arenenumaid riike, Abbassiidide aeg oli islami kultuuri ja teaduse õitseaeg. Abassiidide ajal sai riigis tooniandvaks Iraani mõju, halduses tugineti Sassaniidide eeskujule, asutati diivan ja suurvesiiriamet, juhtivaile kohtadele pääsesid iraanlased (Barmakiidid). Kalifaadi äärealadel toimus rohkesti ülestõuse (karmaatide, Babeki, Mukanna ja zindžide ülestõus). 9. ja 10. sajandil tekkisid Kalifaadi äärealadel iseseisvad riigid (Saffariidide, Tuluniidide, Samaniidide ja Hamdamidide riik), pealinnas suunasid poliitikat kaliifi kaardiväe pealikud. 945 hõivasid Bagdadi Buiidid. Seldžukid tuginesid kaliifile üksnes kui sunniitliku uskkonna juhile, kes võitles šiiitlike Fatimiididega ja ismailiitidega. Edaspidi õnnestus kaliifidel oma ilmalikku võimu taastada ainult ajuti ja kohati. Viimane kaliif al-Mustasim tapeti 1258 Hülagü Bagdadi-sõjaretkel.

EE 1, 1985