Šotimaa

Šotimaa lipp

Šotimaa (ingl Scotland, ld Caledonia), ajaloolis-geograaflline piirkond Suurbritannias; pindala 78 387 km², 5 327 700 elanikku (2013), halduskeskus Edinburgh.

Põliselanikke gaele umbes 80 000.

Hõlmab Suurbritannia saare põhjaosa ja selle lähedal asuvad Hebriidi, Orkney ja Shetlandi saared ning väiksemaid saari (kokku 186). Jaguneb 32 regiooniks (council area).

Loodus

Lõunapiir ulatub Solway Firthi lahest Tweedi suudmeni. Palju on saari ja fjordilaadseid lahtesid, eriti läänerannikul. Pinnamood valdavalt mägine: Põhja-Šoti (Ben Nevis, 1343 m, Briti saarte kõrgeim tipp) ja Lõuna-Šoti mägismaa, nende vahel Kesk-Šoti madalik. Kliima on mereline, jahe ja udurohke, keskmine temperatuur jaanuaris 3, juulis kuni 15 °C, sademeid suuremal osal territooriumist üle 1000, kohati mägedes üle 3500 mm/a. Rohkesti on järvi (Loch Ness, Loch Lomond), jõed energiarikkad. Umbes ²/₃ territooriumist katab nõmm. Üle ³/₄ rahvastikust elab Kesk-Šoti madalikul, suuri asulaid on ka rannikul. Glasgow linnastus elas 2001. aastal 1 200 000 inimest.

Majandus

Majanduse põhiharu on tööstus, peamine tööstuspiirkond Clyde'i org: must metallurgia, masina- (laevad, vagunid, seadmed), tekstiili- ja viskitööstus. Idaranniku linnade (Aberdeen, Edinburgh, Dundee) tekstiili-, toiduaine-, trüki-, auto-, elektroonika- ja keemiatööstusele on lisandunud Põhjamere nafta- ja gaasimaardlate hõlvamisega seonduvad tegevusalad; oluline on kalandus (angerjas, lõhi, forell). Madalikel kasvatatakse nisu, otra, kartulit ja köögivilja ning piimakarja, mägedes peetakse peamiselt lambaid. Šotimaalt pärineb mitu kuulsat veise-, hobuse- ja lambatõugu.

Ajalugu

Briti saarte kõrgeim tipp Ben Nevis asub Šotimaal

Šotimaa asustati III aastatuhandel eKr. I aastatuhandel eKr asusid sinna kelti hõimude hulka kuuluvad piktid. 82–186 pKr oli Lõuna-Šotimaa (Kaledoonia) roomlaste võimu all. Et kaitsta end iseseisvaks jäänud piktide eest, rajasid roomlased Antoninuse ja Hadrianuse valli. 5.–6. sajandil tuli Šotimaale Iirimaalt kelti hõim skotid (nendelt Šotimaa nimi), Lõuna-Šotimaale osa Inglismaalt tõrjutud britte ja angleid. 8.–10. sajandil kannatas Šotimaa normannide retkede tõttu, need vallutasid ja asustasid osa Šotimaa saari. 6. sajandi II poolel võtsid šotlased vastu ristiusu. 843 ühendas Kenneth I MacAlpin (surnud 858) Šoti klannid kuningriigiks. Aastani 1707 oli Šotimaa ajalugu täis feodaalvaenusi ja kodusõdu. 13. sajandil asutati Šotimaa parlament, algul olid parlamendis esindatud aadel ja vaimulikkond, aastast 1326 ka linnad. 1298–1314 oli Šotimaa Inglismaa võimu all. Kuningas Robert II [1371–90] rajas Stuartite dünastia, mis püsis aastani 1707. Šotimaa põhjaosa jäi kauaks vähearenenud alaks, kus valitses klannikord. Šotimaa lõunaosas hakkas 16. sajandil arenema tekstiili- ja mäetööstus.

1560 võitis Šotimaal John Knoxi juhtimisel tehtud kalvinistlik (presbüterlik) reformatsioon. Kuninganna Mary Stuart [1542–67], kes püüdis katoliku kirikut taastada, kõrvaldati kalvinistliku aadli ülestõusuga 1567 troonilt. Tema poeg James VI sai 1603 Inglismaa troonile (James I), sellega rajati Šotimaa ja Inglismaa personaalunioon. James VI ja Charles I püüdsid Šotimaal kehtestada absolutistlikku riigikorda ja anglikaani kirikuteenistust, kuid see põhjustas ülestõusu ja Šoti-Inglise sõja (1639–40). Sõda vallandas Inglise revolutsiooni. Põhja-Šoti aristokraatia toetas Charles I-t, kalvinistlik aadel oli algul Inglise parlamendi poolt, kuid 1647 sõlmis Charles I-ga kokkuleppe. Inglismaale tunginud Šotimaa vägi sai Dunbari (1650) ja Worcesteri (1651) juures Oliver Cromwellilt lüüa.

1654–60 liideti Šotimaa Inglismaaga. Stuartite restauratsiooni ajal (1660) taastati personaalunioon, kuid 1707 liideti Šotimaa Inglismaaga Suurbritannia kuningriigiks. Põhja-Šotimaa oli kaua Stuartite poolehoidjate (jakobiitide) toetusala; nende ülestõusud (1715–16 ja 1745–48) suruti maha. Lõuna-Šotimaa on 19.–20. sajandil muutunud arenenud tööstuspiirkonnaks. Alates 1960. aastaist on elavnenud rahvuslik liikumine.