Volgograd, aastani 1925 Tsaritsõn, aastani 1961 Stalingrad, linn Lõuna-Venemaal Volga alamjooksul, Volgogradi oblasti halduskeskus; 1,01, linnastus 1,44 miljonit elanikku (2006).

Linnast ülemal asub Volgogradi veehoidla.

Tööstus

Asub Volga parema kalda suures käärus (üle 70 km piki jõge). Volgograd on Volgamaa lõunaosa tähtsaim liiklussõlm (Volga–Doni kanali algus, raudtee- ja maanteeühendus Volžskiga üle Volga hüdroelektrijaama paisu, jõesadam, raudteejaam ja lennujaam) ning suurim musta ja värvilise metallurgia (alumiinium) ning masinatööstuse keskus (tootmiskoondised Volgogradi Traktoritehas ja Volgogradneftemaš, puurtehnika-, mõõteriistade, laeva- jt tehaseid). Keemia-, naftakeemia-, ehitusmaterjali-, puidu-, kerge- ja toiduainetööstus. Energiasõlme kuuluvad Volga hüdroelektrijaam (2541 MW) ja 2 soojusjaama, üks tarbib maagaasi, teine naftatöötlemisjääke. Linnaliikluses kasutatakse ka metrootrammi, elektrironge ja jõelaevu.

Haridus ja kultuur

7 kõrgkooli (sh ülikool, asutatud 1980, agraar- ja pedagoogikaülikool). Tuntuimaid muuseume on Stalingradi lahingu panoraammuuseum ja Isaritsõni kaitsmise muuseum. Mõõdetelt on tohutu Mamai kurgaanil kõrguv Stalingradi lahingu sangarite mälestusansambel (1963–67, J. Vutšetits, J. Belopolski jt.).

Ajalugu

Linn on rajatud 1589 Isaritsõni saarele (Tsaritsa jõe Volgasse suubumise koha vastas), et kaitsta laevade toimetamist Volgalt Donile. 17. sajandi alguses hävis linn tulekahjus, aastast 1615 on ta nüüdsel kohal ja sai 1782 Saraatovi kubermangu maakonnalinnaks. 19. sajandi II poolel kujunes Volgograd tähtsaks sadama- ja tööstuslinnaks, 1919—28 oli kubermangulinn, 1936 sai oblastikeskuseks. Teises maailmasõjas hävis Volgograd peaaegu täielikult, 1945 alustati riikliku plaani alusel linna taastamist.

EE 10, 1998; VE, 2006