vaim, 1. Eesti rahvausundis algselt keha- või elundihing, elujõud. Hiljem ka irdhing, mis võis end inimestele näidata ja mõjutada nii neid (kaitsevaim, kummitus, haldjas) kui ka loodust (nt metsaisa, -ema). – 2. pärimuslikes õpetustes reaalsuse kõige olemuslikum tasand, mille varal transtsendents (Jumal) toimib või ilmutab end maailmas (Püha Vaim). Reaalsuse madalamad tasandid on hing ja keha (materiaalne maailm). Filosoofias harilikult idee, ideaalsuse, teadvuse või mõtlemise teisendsõna, sageli ka mateeria vastandmõiste.

VE, 2006