turgi keeled, türgi-tatari keeled, altai keelkonda kuuluv keelterühm. Turgi keeli kõneldakse (u 120 miljonit inimest) suurel alal Sise-Aasiast Ida-Euroopani.

Neil keeltel on rohkesti ühist põhisõnavaras ja grammatilises ehituses (vokaalharmoonia, aglutinatsioon, grammatilise soo puudumine, täiendite ja määruste eesasend ning ühildumise puudumine, gerundiivsed tarindid kõrvallausete asemel).

Turgi keelte uurijad ei ole nende mitmeti ristunud keelte rühmitamise ja sugulusastme suhtes ühisel seisukohal. Tunnustatud on Nikolai Baskakovi (1905–95) keeleajalooline jaotus, miile järgi turgi keelte arenguloos eristatakse 5 perioodi: altai, hunni (kuni 5. sajand), vanaturgi (5.–10. sajand), keskturgi (10.–15. sajand) ja uusturgi (15.–20. sajand) periood. Nad jaotatakse 2 rühma: idahunni (uiguuri-oguusi ja kirgiisi-kõptšaki rühm) ja läänehunni (bulgaari, oguusi, kõptšaki ja karluki rühm) keelteks. EKI andmebaasis Maailma keeled, kirjad ja rahvad jaotatakse turgi keeled 5 rühma: oguusi (aserbaidžaani, türgi, türkmeeni keel), kõptšaki (baškiiri, karakalpaki, kasahhi, kirgiisi, tatari keel), tšagatai (uiguuri, usbeki keel), kirdeturgi (hakassi, jakuudi, tõva keel) ja muud turgi keeled (tšuvaši keel).

Vanimad kirjamälestised 6.–7. sajandist ruunikirjas.

Vaata ka seotud artikleid

• turkoloogia

Kirjandus

• H. Баскаков. Введение в изучение тюркских языков. М., 1969

EE 8, 1995; VE, 2006