Semper, Johannes, (22. III 1892 Pahuvere kool, Tu¬halaane v. - 21. Il 1970 Tallinn), kirjanik, Aurora S-i abikaasa, Lilian S-i isa. Õppis 1910-14 Peterbu¬ri ülikoolis filoloogiat ja 1915-16 Moskvasse eva¬kueeritud Riia Polütehnikumis arhitektuuri. Oli 1916-17 mobiliseerituna Vene sõjaväes, lõpetas lip¬nikuna Moskvas sõjakooli. Oli 1917 Eesti Sõjaväe¬laste Ülemkomitee abiesimees, Eesti Sotsialistide-revolutsionääride Partei KK liige ja 1919-20 Asu-tava Kogu liige. Õppis 1921-25 Berliini ülikoolis, elas 1925-27 Pariisis. Omandas 1928 TÜ-s magistri-kraadi kirjandusloo alal (väitekiri "Andre Gide'i stiili struktuur", 1929) ja töötas 1940. a-ni samas õppe¬jõuna. Oli 1930-40 ühtlasi ajakirja "Looming" toim. ja 1928-40 Eesti PEN-klubi esimees, 1940 J. Vare¬se valitsuses haridusminister, samast aastast NLKP liige. Elas 1941-44 NSV Liidu tagalas. Oli 1941- 48 ENSV Kunstide Valitsuse juh. ning 1946-50ENSV Kirjanike Liidujuhatuse esimees ja 1958-66 aseesimees; 1940-51 ja 1963-70 ENSV Ülemnõu-kogu liige. 1950-55 oli põlu all, süüdistatuna kos-mopolitismis ja kodanlikus natsionalismis, ning ela¬tus anonüümsest tõlketööst. Tuli kirjandusse "Noor¬Eesti" üllitistes ilmunud luuletuste ja art-tega, osales kirjandusrühmitistes "Siuru" ja .Tarapita''. Esikrmt. .Pierrot" (1917) sisaldab peenetajulist estetistlik¬uusromantilist luulet, milles 20. saj. alguse eesti värsi¬uuendus saavutas omamoodi tehnilise täiuse. Järg¬mistes kogudes lisandub uuemate avangardivoolude mõjusid ja ühisk-akriitilisi motiive. 1930. a-il kirju¬tas pms. vormitundliku ja filosoofilise tagapõhjaga ühisk-a- ja looduslüürikat (kogu .Tuuleratas", 1936). Il maailmasõja ajal ja pärast sõda primitiviseerusid S- i luule sisu ja väljenduslaad propagandistlikuks; plakatlikkusest on vabamad mõned 1950. a-te lõpupoole humanistlikud luuletused (kogus "Kuidas elaksid?", 1958). S-i proosalooming arenes uus¬romantikast (novellikogu "Hiina kett", 1918) süva¬psühholoogia (rom. "Armukadedus", 1934) ja sot¬siaalrealismi suunas (rom. "Kivi kivi peale", 1939, 41982). Ram. "Punased nelgid" (1955) ja sõjajärgne näidendilooming kujutavad Eesti lähiajalugu nõu¬kogulikust vaatekohast. S. rikastas eesti kirjandust, kunsti ja teatrikriitikat vorminõudlike arvustuste ning kaasaegse Euroopa kirjanduse tutvustustega (essee¬ja art-ikogud "Näokatted I", 1919, "Meie kirjanduse teed", 1927, "Prantsuse vaim", 1934). Uurimuses "Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs" (1924, 21997) on ta rakendanud psühhoanalüütilist meeto¬dit. Avaldanud ka reisikirju ja mälestusi. Tõlkinud prantsuse, itaalia, hispaania, inglise, saksa ja vene keelest nii luulet kui ka proosat, sh. rohkesti maa-ilmakirjanduse klassikat (Dante, G. Boccaccio, Stendhal, V Hugo, E. Zola, W. Whitman, E. Ver-haeren, A. Blok jpt.). ENSV rahvakirjanik (1964). ENSV rkl. preemia 1947, r. Smuuli preemia 1973. T: Teosed I-XII (1962-78), luulekogud Jäljed lii¬val (1920), Maaja mereveersed rütmid (1922), Viis meelt (1926), Päike rentslis (1930), Ei vaikida saa (1943), Lehekülgi nagu lehti puult (1972), valik-kogud Väike luuleraamat (1975) ja Kiusatus olla noor (eesti ja vene keeles, 1989), novellikogud Silla¬talad (1927) ja Ellinor (1927), Näidendid (1961), reisikirjad Risti-rästi läbi Euroopa (1953), Lõuna Risti all (1937) ja Mööda maid ja meresid (1958), mälestused Matk minevikku I (1969), valimik teatri¬arvustusi Teater iseseisva kunstialana (1992). B: Johannes Semper elus ja kirjanduses. [Koost. I. Sikemäe.] Tln., 1967; E. Siirak. Johannes Semper. Tln., 1969.