Umbes 7. sajandil hakati asutama kloostri- ja toomkoole, 12. sajandil gildi-, tsunfti- ja linnakoole, 14. sajandil ladina koole ning ülikoole (Heidelbergi ülikool 1386, Kölni ülikool 1388). 15. sajandi lõpus ilmusid esimesed saksakeelsed õpikud. Reformatsioon soodustas emakeelse kooliõpetuse ja rahvuskultuuri arengut. Emakeelse õpetamise ideed järginud Martin Luther pidas lugemaõpetamist reformitud kiriku ülesandeks. 16. sajandil hakati haridust korraldama vürstiriikidesisesi. Esimesena rakendus Saksi koolikorraldus (1528). Gotha vürstiriigi koolikorraldus Schulmethodus (1642) oli oma aja edumeelseim. 5–12-aastastele oli kool kohustuslik, õpetaja ja köster pidid saama kindla aastapalga ja vaesed õppetoetust. Õpetati lugema ja kirjutama ning „muid eluks vajalikke teadmisi”. Aadlilapsi õpetati kodus, noormehi ka rüütliakadeemias (Collegium illustre, 1589). Esimene saksakeelne loeng peeti 1687 Leipzigi ülikoolis. 1684–91 tegutses Jenas Rõõmu-, kunsti- ja voorusekool ning arvatavasti 1705–08 Halles reaalkool. 18. sajandi II poolel võeti kasutusele ainelugemikud (õpikud). Kasvatust mõjutasid pietism (A. H. Francke), uushumanism (F. S. Wolf, 1759–1834, W. von Humboldt, J. G. von Herder), filantropism (J. В. Basedow, С. G. Salzmann, 1744–1811, J. H. Campe, 1746–1818) ja rahvuskasvatuse teooria. 19. sajandil algatati kutsekoolide rajamise mõte ning alla 14-aastaste töökeeld. 1810 muudeti gümnaasiumideks need ladina koolid, millel oli õigus küpsuseksameid vastu võtta. Koolis tähtsustati truualamlikkuse ja usklikkuse kasvatamist. Poolehoidu võitsid kunstilise kasvatuse liikumine (A. Lichtwark, 1852–1914, H. Wolgast, 1860–1920), isiksusekeskne pedagoogika (H. Gaudig, 1860–1923, L. Gurhtt, 1855–1931), eksperimentaalpedagoogika (E. Meumann, A Lay, 1862–1926) ja töökoolipedagoogika (G. Kerschenstemer). 19. sajandi tuntuimad pedagoogid olid J. F. Herbart, A. Diesterweg, F. Fröbel, T. Ziller (1817–82), W. Rein ja К. Wander (1803–79). 19. sajandi lõpus hakkasid juurduma marksistlikud ideed, ühiskondliku kasvatuse teooria ja polütehniline õpetus (K. Marx, F. Engels). 1919. aastani oli hariduse korraldamine iga riigiosa siseasi. Weimari vabariigi ajal kehtis 7-aastane (mõnes piirkonnas 8-aastane) koolikohustus (kooli mindi 6-aastaselt). 4-kl algkooli lõpetanu võis edasi õppida algkooli ülemastmes (5–6 kl), põhikoolis, kutsekoolis, gümnaasiumis või reaalkoolis. 1920–30 aastail koolitati ja kasvatati rahvuse- ja riigitruud pragmatistlikku kodanikku (daltonplaan, pedotsentrism, projektmeetod). Natsionaalsotsialistlikule pedagoogikale olid iseloomulikud tõupuhtuse säilitamine, sõjalispatriootiline ja kehaline kasvatus, kuulekus, (usu- ja ideoloogiline) fanatism jms.

Praegune koolikorraldus on rakendanud paljusid Weimari-aegseid põhimõtteid. Iga liidumaa korraldab oma hariduselu ise. Suure lahknevuse (õppekavade ja õppetaseme erinevuse) korral ühtlustatakse seadusi ja programme. Koolieelset kasvatust korraldavad kohalikud omavalitsused, noorsoo- ja lasteametid, heategevus- ja usuorganisatsioonid ning lapsevanemad. 2 elukuust alates võib lapse viia lastesõime, 3–6-aastastele on lasteaiad. Kooliks valmistutakse lasteaia vanemas rühmas ja kooli ettevalmistusklassis. Kooli minnakse 6-aastaselt. Põhikool (9, mõnes piirkonnas, sh Berliinis, 10 klassi) on kohustuslik. Eristatakse kooliastmeid (algaste 1–4 klass, kalduvusi ja võimeid selgitav aste 5–6 klass, keskkooli noorem aste 7–10 klass, keskkooli vanem aste 10–13 klass ) ja koolitüüpe (alg- (Grundschule), põhi- (Hauptschule), kesk-, ühis- (Gesamtschule), eri- (Sonderschule), õhtu- (Abendschule) ja kõrgkool (Hochschule, Fachhochschule)). Põhiharidust saab omandada põhi-, reaal-, ühis- ja erikoolis ning gümnaasiumis. Kutseharidus tugineb olenevalt piirkonnast 9–10 klassil. Ülikooli astuja peab olema lõpetanud 13-klassilise gümnaasiumi. Kõrgharidust (õppeaeg keskmiselt 4 aastat) annavad akadeemia, erialakõrgkool, instituut, konservatoonum ja kolledž ning akadeemilist kõrgharidust (6–8 aastat) ülikool. On eralasteaedu ja -koole, usu- ja heategevusorganisatsioonide lasteaedu ja koole, süvaõppe- ja erikallakuga koole.

Saksamaa taasühinemisest alates on ühtlustatud hariduskorraldust ja õppeprogramme. Saksa DV-s tegutses aastast 1946 ühtluskool. Aastast 1965 oli 7–18-aastastele 10-klassiline põhikool kohustuslik. Põhikoolile tuginesid kutseharidus (kutsekoolid) ja polütehniline keskhandus (12 klassi). Hariduse juhtimine oli tsentraliseeritud ja sotsialistliku suunitlusega.

Suurimad ülikoolid Bonni, Hamburgi, Kölni ülikool ja Müncheni Ludwig Maximiliani ülikool.

EE 8, 1995