Tähtis kirjandusmälestis on 4. sajandist pärinev piiskop Wulfila gootikeelne piiblitõlge. 8. ja 9. sajandist on säilinud vaimulikke tekste, Kristuse elust lugulaul „Hehand” (9. sajand), Suure rahvasterändamise aja kangelaseepikasse kuuluv „Hildebrandi laulu” katkend, paganlikud „Merseburgi võlusalmid” ja maailmalõppu käsitlev „Muspilh”. 9. ja 10. sajandist pärinevad ladinakeelsed eepos „Walthanus”, nunn Hrotsvithi (Gandersheimi Hroswitha, u 935 – u 980) draamad ja anonüümne loomamuistend „Ecbasis captivi” („Vangi pagemine”). 12. ja 13. sajandil tekkis prantsuse eeskujul rüütli- ja linnakirjandus. Preester Konrad tõlkis u 1170 Heinrich Lõvi ülesandel „Rolandi laulu”, Heinrich von Veldeke (u 1140 – 1210) „Eneit” (1189), Gottfried von Strassburgi „Tristan ja Isolde” ja Wolfram von Eschenbachi „Parzival” on prantsuse rüütliromaanide mugandused. Algupärane on Hartmann von Aue värssjutustus „Vaene Heinrich”. Trubaduuride luule eeskujul tekkis minnesingerite lembelüürika (Minnesang). Selle viljelejaid on Kürenberger, Dietmar von Aist, Walther von der Vogelweide ja Heinrich von Morungen (u 1150 – 1222). 13. sajandist pärineb ka vanade germaani kangelaslaulude üleskirjutusi „Nibelungide laul”, „Gudrun” ja Dietrichi saaga. Linnakirjanduse parim saavutus oli satiir (Strieker, surnud 1250, Wernher der Gartenaere, 13. sajandi II pool). Näitekirjandus arenes eeskätt vastla- ja vaimulike mängudena. 13. sajandil avardasid saksa proosat müstikud J. Eckhart, Mechthild von Magdeburg, H. Seuse (u 1295 – 1366). Suur lüürik oli Oswald von Wolkenstem (1377–1445).

15. sajandil taaselustas humanistide looming ladinakeelse kirjanduse. Ajajärgu kuulsaimaid satiire on 1515–17 J. Reuchlini kaitseks avaldatud „Epistolae obseurorum virorum”. Tegusaim humanist oli U. von Hutten, kes arvustas paavstlust ja skolastikat. M. Lutheri piiblitolge (1534) lõi aluse ühtsele saksa kirjakeelele. Reformatsiooni ajal sugenesid nn narrikirjandus ja seisuslik satiir (S. Brant, T. Murner, J. Fischart). Tsunftikorra ajal kujunes meistersingerite luule (Meistersang), selle andekaim viljeleja on H. Sachs. Alates 15. sajandist sugenes rohkesti rahvaraamatuid, milles algul matkiti rüütlikirjandust („Ilus Magelone”, „Sarvnahkne Siegfried”), hiljem pakuti põnevust ja pilgati rumalust („Kilplased”, „Till Eulenspiegel”, „Doktor Faust”), 17. sajandi kultuur peegeldab kolmekumneaastast sõda ja selle vastuolusid. Selle kultuuri üldnimetus on barokk, tema esteetika põhineb maise ja taevase, olemise ja näivuse ning tundeeheda ja pretsioosse pingestatud vastuolul. Domineeris prantsuse ja hispaania vormimõju, ajakajaliselt käsitleti sõjakoledusi. Väärtuslikku on loonud luules muuseas M. Opitz, P. Fleming ja F. von Logau (1604–55), draamas ja luules A. Gryphius ning proosas H. J. C. von Grimmelshausen. Tundeehedust leidub P. Gerhardti (1607–76) kirikuIauludes. Tähtsaim luuleteoreetik oli M. Opitz. Asutati keeleakadeemiaid ja -ühinguid (esimene 1617), mis keele õilistamise taotlustes jõudsid puristlik-maneristlikesse äarmustesse. Maneristlikku laadi viljelesid luules nt C. Hofmann von Hofmannswaldau ja proosas D. C. von Lohenstein (1635–83). 18. sajandi I poolel harrastati ideekitsast Õpetlikku kirjandust. Rokokoolikku lüürikat viljelesid F. von Hagedorn (1708–54) ja anakreontiline J. W. L. Gleim (1719–1803), valgustuskirjanduse tekkimist tähistab J. C. Guntheri (1695–1723) luule. Uue suuna teoreetik J. C. Gottsched surus saksa kirjandusele peale prantsuse klassitsismi ranged reeglid; tema doktriini murdsid šveitslased J. J. Bodmer ja J. J. Breitinger. Esimesi olulisi valgustuskirjanikke oli С. F. Gellert. Valgustuskirjanduse kõrgaeg algas 1760. aastail, selle suurnimi on G. E. Lessing. F. G. Kiopstock arendas eeposes „Messias” ja ülevas loodus- ning lembelüürikas saksa luule tipptasemele. С. М. Wieland tõi kirjandusse vaimuka varssjutustuse, voltäärliku skepsise ja vabamõtluse. Suur mõju oli J. J. Winckelmannil, mainekas aforismirneister on G. С Lichtenberg (1742–99). Sajandi viimasele kolmandikule on iseloomulik kirjanike noorema põlvkonna tormiline vastuseis feodalismile ja filisterlusele; F. M. von Klingen draama järgi sai see liikumine nimeks torm ja tung. Liikumise teoreetik oli J. G. von Herder; seda mõjutas ka J. G. Hamann. Esindajaid: liivimaalane J. M. R. Lenz ja H. L. Wagner (1747–79); nendega liitusid ka rühmitise Göttingeni Hiis luuletajad L. Holty ja J. H. Voss (1751–1826) ning G. A. Burger. Liikumise juhte oli J. W. von Goethe (nooruslooming), võrdset lisas F. von Schiller (varasemad draamad). Tormi ja tungi liikumise ühiskondlik mõju oli liikumise radikaalsusest hoolimata vaike. 1790. aastaile andis ilme kahe kirjaniku, J. W. von Goethe ja F. von Schilleri looming. Omapärase veidrustatud maailma lõi oma teoseis prosaist Jean Paul.

Pettumine Suures Prantsuse revolutsioonis lõi pinna saksa romantismi tekkele. Varasemaile, nn Jena koolkonna romantikuile (Novalis, vennad A. W. ja F. von Schlegel, L. Tieck, W. H. Wackenroder) on iseloomulik poliitilisest aktiivsusest loobumine ja fantaasiamaailma ülekaal. Metafüüsiliste ja religioossete otsingute pinge (eriti Novalisel) andis saksa vararomantikale muu Euroopaga võrreldes filosoofilis-spekulatiivse sügavuse. Nooremad romantikud A. von Arnim, B. von Arnim, С Brentano, J. von Eichendorff, vennad J. ja W. Grimm ja J. von Gorres rakendasid rahvaluule traditsiooni ja populariseerisid folkloori. Väljaspool rühmitisi seisid F. Holderlin ja A. von Platen. Ajajärgu andekaim dramaatik oli H. von Kleist. E. T. A. Hoffmanni ja A. von Chamisso fantastilises proosas avaldubprotest merkantiilses ühiskonnas inimese väiklustumise vastu. Lühivormi viljeles J. P. Hebel, silmapaistev publitsist oli E. M. Arndt. Ühiskonna valdavalt väikekodanlik mentaliteet põhjustas ajaviitekirjanduse vohamist (A. W. Iffland, A. von Kotzebue). Realismi teerajajaid oli A. von Droste-Hulshoff, hilisromantikud olid W. Hauff, G. Schwab ja L. Uhland. 1830. aastail tugevnes kirjanduse ühiskondlikkuse nõue (L. Wienbarg, 1802–72). Selle mõjul tekkis liberaalseid demokraatlikke vaateid propageeriv Noor-Saksamaa rühmitis, millesse kuulusid muuseas K. Gutzkow ja H. Laube. Realismile lähenemist tähistab luules H. Heine „Laulude raamat” (1827), proosas sama autori sari „Reisipildid” (1826–31). Romantismist realismi suundub K. L. Immermanni looming. Publitsistidena olid tollal esikohal H. Heine ja L. Börne. G. Buchneri looming kaitseb nn väikest inimest ja nõuab revolutsiooni kompromissitust. Dramaatikuna paistis silma C. D. Grabbe. Enne 1848. aasta revolutsiooni oli mõjukas F. Freiligrathi ja G. Herweghi poliitiline luule. Biidermeierlikku luulet lõi F. Ruckert, patriootilisi laule Hoffmann von Fallersleben. Revolutsiooni lüüasaamise tagajärjel tugevnesid kompromislikkus, provintslikkus ja ajalukku pagemine. Näitekirjanikuna on tähelepanuväärne C. F. Hebbel. Palju loeti epigoonlikke autoreid P. von Heyset ja E. Geibelit; neile seisis lähedal F. von Bodenstedt. Populaarsed olid naiskirjanike E. Marlitti ja hiljem H. Courths-Mahleri sentimentaalsed ajaviiteromaanid. Rahvuslik kallak on omane G. Freytagi ja E. von Wildenbruchi (1845–1909) teoseile. Nn kodukohakirjanduse algataja L. Ganghoferi (1855–1920) suunda jätkas mitu realisti. Kriitilised realistid T. Fontane, W. Raabe, F. Reuter ja T. Storm käsitlesid peamiselt humoristlikult nn väikeste inimeste elu ja patriarhaalsete suhete hääbumist ning arvustasid puhuti ägedalt aadlit ja kodanlust. Kirjutati pinnalisi seltskonnaromaane (K. Gutzkow, F. Spielhagen). Rahvusliku kallakuga ajalooainelisi romaane avaldas F. Dahn (1834–1912). Üle rahvuspiiride küündisid B. Auerbachi sentimentaalsed külajutud. Lüürika uut tõusu tähistab E. Morike ja T. Stormi looming. 1890. aastail tekkinud naturalism vaatles eeskätt keskklasside allakäiku, tööliste ja kehvikute viletsust ning valitseva seltskonna moraalset langust (M. Hälbe; M. Kretzer; W. von Polenz, 1861–1903; H. Sudermann; C. Viebig; vennad H. Hart, 1855–1906 ja J. Hart, 1859–1930). A. Holz avaldas mitu teost koos J. Schlafiga (1862–1941). Maailmakirjanduse paremiku tasemele jõudis naturalistidest G. Hauptmann. Sajandi lõpu lüürikuist paistsid silma R. Dehmel, impressionistide eelkäija D. von Liliencron ja sümbolist S. George.

20. sajandi alguse omapäraseimaid luuletajaid on C. Morgenstern. Uusromantikuist on tähelepandavaimad R. Borchardt, R. Huch ja H. Hesse. Kogu ajastut mõjutas oluliselt F. Nietzsche filosoofia. Sajandivahetust tähistab kriitilise realismi tõus. Tähtsaimad autorid on B. Kellermann, H. Mann, T. Mann ja A. Zweig. 1910. aasta paiku sugenes ekspressionism. Ajakirjade Aktion (1911–33), Sturm (1910–32) jmt ümber koondus peamiselt noori autoreid. Nende paatoslik maailmaparanduslik protest seosnes kirjanduse abstraheerimise ja ideologiseerimisega ning radikaalse vormiuuendusega. Enim võitis ekspressionism pinda näitekirjanduses (G. Kaiser, F. von Unruh, W. Hasenclever, F. Wedekind, C. Sternheim, 1878–1942, E. Barlach ja E. Toller); proosas olid teerajajad H. H. Jahnn, A. Doblin ja K. Edschmid (1890–1966). Ajale vastupidavaimaks on osutunud ekspressionistlik luule: J. R. Becher, G. Benn, G. Heym, T. Daubler (1876–1934) ja E. Lasker-Schuler, austerlased G. Trakl ja F. Werfel ning E. Stadler (1883–1914). Reaktsioonina ekspressionismi ülepingutatusele tekkis 1920–30 aastail nn uusasjalikkus oma kainema ja päevakohasema tegelikkusekäsitlusega E. Kästner, A. Döblin ja C. Zuckmayer (1896–1977). Päevakorrale kerkis ajalooamestik (T. Mann, F. Werfel, L. Feuchtwanger), E. Ludwig kirjutas elulooromaane Olulisimaid autoreid oli В. Brecht oma uuendusliku nn eepilise teatri teooria ja tekstidega ning nn tarbeväärtusliku luulega. 1929–33 tegutses kommunistlike kirjanike liit, selle häälekandja oli Die Linkskurve. Ühiskondlike pingete suurenemist kajastasid К. Tucholsky satiiris, E. Wemert poliitilistes kupleedes ning H. Fallada ja L. Frank proosas. 1920 a-il käsitleti rohkesti sõjateemat, valitses patsifistlik ja militarismi vastane hoiak (E. M. Remarque, L. Renn, G. Weisenborn). Hitlen võimuletulek tahendas kirjanduse hukku. Vangistati nt W. Bredel, L. Renn ja publitsist С. von Ossietzky, E. Muhsam suri koonduslaagris. Enamik autoreid päästis end emigreerides. J. R. Becher, В. Brecht, W. Bredel, L. Feuchtwanger, В. Frank, H. H. Jahnn, G. Kaiser, vennad Mannid, E. M. Remarque, A. Seghers, E. Toiler, A. Zweig jmt, nende jpt teosed põletati avalikult 10 V 1933. Pagulaskirjanike looming on saksa uuema kirjanduse kõrgsaavutusi (T. Manni uhiskkultuunloohsed, H. Manni, L. Feuchtwangeri ja A. Dõblmi ajalooainelised, E. M. Remarque'i ja A. Seghersi fašismivastased ning A. Zweigi militarismi vastased teosed). Pärast II maailmasõda pälvisid kuulsuse Rootsi asunud N. Sachs ja Šveitsis elav H. Hesse. Pagulaskirjanikud rakendusid peaaegu eranditult hitlensmivastasesse võitlusse. Saksamaal püüdsid hitlerlased organiseerida ametlikku, fašismimeelset kirjandust, aga tõelised sõnameistrid vaikisid. Siseemigratsiooni jäid nt H. Fallada, R. Huch, В. Kellermann, H. Carossa (1878–1956) ja G. Benn. G. Hauptmann avaldas mõne teose, ent hoidus hitlerlaste ideoloogiast, samuti О. Loerke. Kirjanduselu suunavast Riigi Kirjanduskojast arvati välja nt W. Bergengruen ja К. Edschmid, see tähendas ühtlasi avaldamiskeeldu. Mitu kirjamkku (A. Kuckhoff, 1887–1943, A. Haushofer, 1903–45) hukati poi süüalustena, mitu sooritas enesetapu (K. Tucholsky, W. Benjamin, E. Toller, W. Hasenclever).

Pärast II maailmasõda Saksamaa okupatsioonitsoonideks jaotamine ning SFV ja Saksa DV rajamine 1949 tekitas kaks saksa kirjandust.

Saksa DV kirjandus tegi läbi kõik idabloki maade ideoloogilised järgud stalinistliku nn sotsialistliku realismi üheülbastamisest ja reglementeeritud lubatusest Saksamaa taasühinemiseni 1991, mis tõi kaasa ka kirjanduse taasühinemise. Püsiväärtuslikku lõid pärast pagulusest naasmist J. R. Becher, В. Brecht, A. Seghers ja E. Arendt, Saksa DV-sse jäid ka H. Fallada ja A. Zweig. Sõjavastase ja antifašisthku põhiimpulsi kirjandushk väljund väärastus kunstiväärtuseta parteikirjanduseks (H. Marschwitza, E. Claudius, L. Furnberg, A. Kurella). Berliini müürist varjutatud teatav liberaliseerumine toimus pärast nn Bitterfeldi konverentse (1959, 1964), mil kirjandusse tulid K.-H. Jakobs, В. Reimann (1933–73), С. Wolf, E. Strittmatter, H. Kant, V. Braun (s 1939), G. de Bruyn, I. Morgner (s 1933), F. R. Fries (s 1935), J. Becker (s 1937) ja F. Fühmann (s 1922), kes käsitlesid tegelikkust diferentseeritumalt. Luules olid kaalukad S. Hermlin, G. Kunert (s 1929), G. Maurer (1907–71), R. Kunze (s 1933), S. Kirsch (s 1935), V. Braun ja W. Biermann (s 1936) ning väga andekad P. Huchel (1903–1981) ja J. Bobrowski. Suurim protest kirjanduse no suukorvistamise vastu vallandus seoses W. Biermannilt kodakondsuse võtmisega 1976, millele järgnes paljude nimekate autorite emigreerimine Läände. Saksa DV lõpuaja kaalukaimaid proosakirjanikke on С. Wolf, ka näitekirjanikuna tuntud С. Hein (s 1944), E. Loest, H. J. Schädlich (s 1935) ja S. Heym (s 1913) ning näitekirjanikud P. Hacks ja H. Müller (s 1929).

Läänesaksa kirjandus alustas pärast natsismi- ja sõjašokki nn varemete kirjandusena (H. Böll), natside rüvetatud keele ja meele puhastamisega. Jätkati konservatnvse humanistliku traditsiooni vaimus (E. Langgässer, 1899–1950, R. A. Schroder, E. Kästner, L. Frank, E. Wiechert, 1887–1950) või leiti viljakas kokkupuude anglosaksi ning prantsuse modernismiga (A. Andersch, 1914–80, H. Kasack, H. E. Nossack, H. E. Holthusen, s 1913, W. Hildesheimer, 1916–91). Nn kadunud sugupõlve temaatikat käsitles W. Borchert, keelt ja vormi uuendas radikaalseimalt A. Schmidt (1914–79), nihilistliku estetismi vaimu hoidsid mõjukalt elus G. Benn ja E. Jünger (s 1895). Sõjajärgse kirjanduse olulisimaid rühmitisi oli 47 rühm (nimi asutamisaasta järgi), millesse kuulus enamik kaalukaid autoreid, nagu H. W. Richter (s 1908), H. Böll, G. Grass, U. Johnson, G. Eich (1907–72), W. Jens (s 1923), P. Weiss ja M. Walser, ülemaailmse tunnustuse on pälvinud H. Böll ja G. Grass. Nn majandusime aastaid saatnud kriitilisus (W. Koeppen, M. Walser, W. Schnurre, s 1920, M. von der Grün, s 1926) arenes 1968. aastal haripunkti jõudnud poliitilisuseks (P. Rühmkorf, s 1929, H. M. Enzensberger, P. Weiss), et siis ajapikku taas süüvida hingeellu (D. Wellershoff, s 1925, N. Born, 1937–79, G. Wohmann, s 1932, E. Hilsenrath, s 1926, P. Härtling, s 1933, L. Hang, s 1927) või tegelda keelekatsetusega (H. Heissenbüttel, s 1921). Silmapaistvad lüürikud on W. Lehmann, M. L. von Kaschnitz (1901–74) ja К. Krolow (s 1915), hermeetilise tunnetusluule meister on P. Celan. Nimekad prosaistid on S. Lenz ja välismaal elanud E. Canetti. Näitekirjanikena paistavad silma R. Hochhuth, T. Dorst (s 1925), H. Kipphardt (s 1922), P. Weiss ja B. Strauss (s 1944). Lastekirjanikuna on saavutanud maailmamaine M. Ende (s 1929). Kriitikuist on olulisimad H. Mayer (s 1907), M. Reich-Ranicki (s 1920) ja W. Höllerer (s 1922).

Vaata ka seotud artikleid Austria, kirjandus, baltisaksa kirjandus, Šveits, kirjandus.

EE 8, 1995