Jānis Rainis (õieti Jānis  Pliekšāns; 11. IX 1865 Tadenava, Ilükste lähedal – 12. IX 1929 Majori), Läti luuletaja, Läti NSV rahvakirjanik (1940, postuumselt); oli isa poolt kreevini päritolu. Lõpetas 1888 Peterburi ülikooli juristina. Osales aktiivselt „uue voolu" liikumises, oli „Dienas Lapa" toimetajaid, vangistati 1897, oli aastani 1903 asumisel Vjatka kubermangus;elas 1905–20 Šveitsis (kohtus seal muuseas Eduard Vildega). Rainise mõttetihe, sügavalt filosoofiline, humanismi- ja revolutsiooniideedel põhinev looming on oluliselt mõjustanud Läti kirjandust ja kultuuri. 1905.–07. aasta revolutsiooni eri järkude meeleolusid väljendavad luulekogud „Kauged kajad sinavas õhtus" (1903), „Tormikülv" (1905), „Uus jõud" (1907) ja„Vaikne raamat" (1909) ning poeem „Ave sol!" (1910); töölisklassile on pühendatud luulekogu „Lõpp ja algus”1912), pagulase mõtteid ja tundeid kajastab luulekogude sari „Dagda viis visandivihikut” (1920–25). Olulisi üldinimlikke probleeme käsitlevad allegoorilised värssdraamad „Tuli ja öö" (1905, „Läcplesise" aineil), „Kuldratsu" (1910, F. R. Kreutzwaldi ennemuistse jutu aineil), „Indulis ja Arija" (1910), „Puhu, tuul!" (1913, eesti keeles 1952), „Mängisin, tantsisin" (1919), piibliaineline „Joosep ja tema vennad" (1919, eesti keeles 1928), „Armastus on tugevam kui surm" (1927). Eesti keeles on ilmunud Rainise „Valitud teosed" (2 köidet, 1965).