plangutus (ingl planking, vn (деревянная) обшивка, (деревянный) настил), plankkate puitlaeva kaartel: koosneb sisekestast (karner) ja välisplangutusest. Viimane annab laevakerele veetiheduse ja suurendab selle tugevust ning jäikust. Välisplangutus jaguneb mitmeks vööks. Kiiluga külgnevate plankude rida nimetatakse kiiluvööks. Selle kõrval paiknev põhjavöö koosneb laevapõhja moodustavatest plankudest. Plankude ridu laevapõhja üleminekul pardaks nimetatakse kimmivööks; sellest ülespoole paiknevad keskpardavöö (laevakülje alumised paksemad plangud), ülapardavöö (ülemised küljeplangud) ja siirivöö (vahetult sandeki all paiknevad plangud).

Põhja-Euroopas kasutati algselt klinkerplangutust (plangud paiknevad katusekivide moodi serv serva peal); nüüdisajal kasutatakse seda peamiselt paatidel. Vahemere laevadel ammugi kasutatud karveel- ehk sileplangutus (plangud paiknevad tihedalt serv serva vastu, moodustades sileda välispinna) võeti laiemalt kasutusele umbes 15. sajandil. Mitmel 19. sajandi keskpaiku ehitatud laeval oli mitmekihiline välisplangutus, mis koosnes näiteks kaartele kinnitatud kahest diagonaalselt ristuvast sisekihist ning neid katvast tavalisest karveelplangutusest.

Jahtidel kasutatakse samuti klinkerplangutust, karveelplangutust ja diagonaalplangutust (plangud on kaarte suhtes 45° all ja eri kihtide plangud omavahel täisnurgi). Moodsamad jahtide plangutusviisid on liistplangutus (eriti kitsastest plankudest (liistudest) karveelplangutus), pooldiagonaalplangutus (tavalisele karveelplangutusele on peale liimitud diagonaalne plangukiht), ribiplangutus (karveelplangutuse planguvahed kaetakse seestpoolt eriliste ribidega) ja vineerplangutus (mitmest vineerikihist koosnev diagonaalplangutus, mis liimitakse kokku kerešablooni välispinnal).

Kordpaadi kereplangutus

Diagonaalplangutus

Seinpaadi kereplangutus

Vaata ka seotud artiklit

• tekiplangutus

MerLe, 1996