Tagasi ETBL-i avalehele

Pelgulinn

Pelgulinn, asum Tallinnas, umbes 2 km kesklinnast läänes, hõlmab ka Stroomi metsapargi (Merimetsa), mis Pelgurannas ulatub Kopli laheni, halduslikult kuulub Põhja-Tallinna linnaossa. Pelgulinn on eelkõige elupiirkond. Endiste suurte ettevõtete maa-alal paiknevad väiksemad tootmis- ja laopinnad, Pelgulinnas asuvad ka Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise AS, AS Tallinna Vesi, MTÜ Eesti Standardikeskus, Mööblimaja AS, Eesti Filmiarhiiv, 4 koolimaja, rahvamaja, Lääne-Tallinna Keskhaigla mitu üksust (Meremeeste haigla, Pelgulinna haigla, Merimetsa haigla, Pelgulinna sünnitusmaja), Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskus ja psühhiaatriakliinik ja hipodroom. Tänavastik on korrapärane. Vanemas osas on valdav madal puithoonestus, uuemas (Sõle tänava piirkonnas) on ülekaalus mitmekorruselised suurelamud. Arhitektuurilt pakuvad huvi kooperatiivi Oma Kolle elamurühm (1920. aastad, arhitektid Herbert Johanson ja Eugen Habermann), Ristiku tänava koolimaja (1929, H. Johanson) ja Peeteli kirik (1938, Eugen Sacharias).

18. sajandil hõlmasid enamikku Pelgulinna linnaäärsed heinamaad ja Holmi metsad. Esimesed andmed hoonestuse kohta pärinevad aastast 1876 (linnaosa teket seostatakse Tallinna–Peterburi raudtee ehitamisega). 1878 valmis Ädala tänava piirkonnas J. Grabby tellisetehas ja 1912 Paldiski maantee trollipargi kohal osaühingu Baltika tellisetehas. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli Pelgulinn väike töölisagul, 1940 ulatus hoonestus läänes Sõle ja põhjas Taime tänavani. Pärast Teist maailmasõda rajati Pelgulinna põhjaossa Tallinna Masinatehase töölislinnak ning hakati hoonestama Pelguranda (valdavalt tüüpmajadega). 1960.–70. aastail ehitati Sõle tänavast lääne poole.

1. septembril 1963 alustab Mulla tänav 7 uues koolimajas (arhitekt Udo Ivask) tööd Tallinna 46. Keskkool (praegu Pelgulinna Gümnaasium)

Tallinna hipodroom

Kirjandus

  •  R. Nerman. Pelgulinn: kultuurikeskkonna kujunemine ja areng. Tallinn, 2000

EE 12, 2003; muudetud 2011